Kuna mul monitor katki läks, siis sain alles praegu esimest korda arvutisse.
Oh, pildid on tõesti vahvad, juba olin jõudnud unustada, mida kõike nägime ja tegime.
Saaral oli super õnnestunud seeria lumeleopardist, kus ta alles omaette oleskles ja tasapisi meie vastu huvi hakkas tundma kuni selle hetkeni, et silmad särama lõid ja lipu oleks endale haaranud. Kuna ise kõike kõrvalt nägin, siis oli nii armas seda meenutada ja pisut häbi tunda, et me kiisukest segasime sedasi häbematul kombel
.
Sipzyl olid aga hästi õnnestunud pildid jääkarumõmmist, kes tänu lipule oma unenägudest ärkas ja meid imetlema tõttas, õigemini küll lippu, aga meil oli lõbu laialt. Tore oli, kuidas ta ennast lõpuks kahe käpsi peale ajas ja lipule selgeks tegi, et tegijamast tegijam on ikka tema, mitte mingi lipp. Lõpuks väsis ta aga ära ja potsatas istuma nii suure hooga, et mul oli tunne nagu kukuks ta kukerpallitades kohe selili.
Minu lemmikud kääbus-jõehobud on ka nii vahvalt peale jäänud, tihti on nad vaid vees ja ei suvatse üldse mind vaatama tulla
, kuid sel korral oli üks notsu (nagu ma jõehobu hellitavalt hüüdsin
) meiega suur sõber ja naeratas kohe suure suuga
. Lisaks tegi veel kõige armsamat liigutust- lipa-lopa kõrva keerutust.
Linde saime ka sööta ja üks hani, vist oli ikka hani, oli eriti andekas ja viisakas. Viskasin teistele süüa ja äkki tegi üks linnuke prääks, andsin siis kohe talle ka terakese. Selgus, et ta ongi väga kenasti kasvatatud, iga kord , kui talle tera ei visatud, küsis kenasti
.
Kahju , et paljud laiali läksid enne, kui piknikule jõudsime, kuid ehk järgmisel korral on nooremad pisid julgemad.
Neid tüdrukuid, kes peale lõvisid kaduma läksid, käis tegelikult Erik veel lipuga otsimas, kuid ei näinud enam kedagi. Osad tüdrukud jäid maha, kui linde söötsime, ootasime neid küll ja pärast käis veel Aivo otsimas ka, kuid ei midagi.
Tegelikult võiks järgmisel korral ka nii teha, et need , kes lahkuvad varem, ütlevad teistele, sest muidu ootame ja otsime asjatult.
Piknikul oleks tõesti veel kauemgi olnud, kuid teised pidid minekule sättima ja mind Aivoga ootas tegelikult ees veel sünnale minek.
Mis rottidesse puutub, siis kardan ma neid tõesti siiani ja kohe päris hirmsasti, kuid piltidel, eriti ühel, olid nad tõesti armsad ja ohutud
.
Koju jõudes peale sünnat ootas mind aga kallis Nupsu nii armsalt, kappas kohe vastu ja loomulikult tegime siis kohe ühed paiud, oli ta ju nii mitu tundi pidanud üksinda koduvalves olema. Pärast telekat vaadates sügasin teda veel nii kaua, et jäin lõpuks tudile
.
Loodan, et varsti kohtume jälle ja siis võiks vist teha koosviibimise nii, et kohe on pikniku ja mängu osa, muidu väsivad ja kaovad paljud seltskonnast ära.
.
/ro2.png)
Aga siis võik minna hoopis Elistvere loomaparki!