Heh, järelikult on siis ilus nimi (meil pandi nimi ta esimeses kodus, pabritel on see kirjas ja nii ei hakanud seda muutma ka)
Luban, et lisan pilte ka varsti.
Üleeile olin küüliku pärast juba päris mures: kükitas oma puuris (tavaliselt ta väga tihti ja kaua seal ei istu, kui puur lahti on), kui mina käe puuri pistsin, tahtis rünnata ning kõrvad olid väga tulised ning jõi meeletult (tema kohta). Lõpuks kui aru sai, et kõigest paitan teda, siis jäi rahulikuks. Tundus, et on palavikus, kükitasin siis temaga seal ja otsustasin, et kui hommikuks paremaks ei lähe, helistan arstile. Eile hommikul tormasin ärgates kohe Sandrat kiikama ja tundus, et tal on parem olla: kõrvad olid jälle normaalse temperatuuriga, krõmpsutas heina ning kui ukse avasin, hüppas ka puurist välja. Ja täna hommikul rõõmustas ta mind juba oma tavapäraste kiirenduste ja kannika pildumisega. Hea on vaadata, kui loom end hästi tunneb.
Ahjaa, jäi mainimata eelmises kirjas, et Sandra meil aasta ja 5 kuud vana (14.04.08 sündinud).
Meil on muidu hommikused harjutused ka: Sandra teab, kust värske söök (porgand, võilillelehed jms) tuleb- köögist. Ja nüüd, kui ma hommikul peale seda kui tema lahti lasen või ka lihtsalt kööki hakkan minema elutoast (seal kus tema elab), käib minu järel üks paras padin- Nunnu jookseb mulle järgi, jääb köögi ukse peale ootama (kööki sisse ta ei tule, seal on hirmus, vahel säriseb pannil miskit ja mikrokas teeb "kõll" jne) ja ootab- kas saab midagi või mitte. Kui saab, nt porganditüki (suhteliselt väike, et tal raske poleks) või salatilehe, võtab selle hambusse ja paneb kiiresti-kiiresti elutuppa jooksuga tagasi, et seal siis nautides süüa. Vahel muidugi läheb õnnetult ja porganditükk kukub maha, sest liiga kiiirustades ei saanud seda korralikult haardesse ning siis ta jookseb paar sammu edasi, saab aru, et miski on kadunud, vaatab enda ümber ringi ja kui ei leia, siis vaatab abitult mulle otsa nagu mina oleks miskit teinud, otsime selle siis koos üles ja jooks võib jälle jätkuda. Mõnikord mul pole aga porgand puhastatud ja siis läheb natuke aega, Sandra vaatab, et ilmselt pole söögi aeg ja kõnnib minema (otseloomulikult tehakse seda aeglasemalt ja üldse mitte nii rõõmsalt) ja kui ma siis hõikan "Nunnu, tule ruttu-ruttu", siis oh seda rõõmu- küülik lihtsalt tormab nurga tagant välja nagu oleks tuli takus ja see nägu mis siis peas on, seda on võimatu kirjeldada, sealt vaatab vastu lihtsalt ülim heameel.