Võtsin siis kätte ja tutvustan Teile ka meie pisikest lemmikut. Valmisme tema, kuna oli nii pisike ja energiline. Sünnipäev oli tal 27.aprillil, niiet hakkab varsti 5 kuuseks saama. Poti võttis juba esimesel nädalal omaks ja söömb hea meelega kõike.
Esimese meil elatud kuu aja jooksul proovis ikka niimõnedki korrad meid hammustada ja isegi urises, kui väga kurjaks sai, aga praeguseks tundub see mööda olevat läinud. Talle ei meeldi, kui teda tõsta ega sülle võtta, aga meie läheduses meeldib väga olla. Naudib seda, kui teda pea peale musitada, sellest tuleb talle ka kohe selline õrnutsemishoog peale, et mu nina ja otsaesine lakutakse nii ära, et läigib.
Kui külmkapi kallale lähen, siis ajab ta kohe mu najale püsti, et sealt midagi värsket saada.
Magamas käib ta meil köögikappide taga (hea 2meetrine pime ja kitsas urg, kuhu me keski teda segama ei mahu), seal kulub siis lõunal ligi 4 tundi. Muide käisin peadpidi kraanikausi alt kapist uurimas ja imekombel ei paistnud sealt kappide tagant ka ühtegi pabulat
Õhtusel ajal lemmikkoht loomulikult on elutuba, kus kogu pere koos on. Seal on hea teistel järgi joosta või siis niisama jalge ümber ringitada (või peadpidi kommikaussi sukelduda).
Õues oleme temaga suve jooksul ainult 3 korda käinud, kuna elame kortermajas, mille ümber on jube palju hulkuvaid-rääbakaid kasse (kardan ka nende väljaheiteid murul - ei ole vaja meie Rexil sealt omale mingeid haigusi sisse süüa). Muidugi nende 3 jalutuskorra peale on meil kahed traksid ära kulunud - kaela ümber olevale rihmale aetakse alalõug nii kärmelt vahele ja need hambad on ju nagu ziletid
Kui õuest tuleme, siis "lõhnastatakse" meie tossud oma lõuaalusega ära ning kui mul on mingid uued riided seljas, siis need talle ei meeldi, käib ja nuusib järgi nagu koer, proovib säärest närida jne, laseme pesust läbi ja siis on rahu majas jälle.
Muidu on ta paras sahkerdis - vahel meeldib heina süüa ka näiteks heinasalves istudes, mitte puuris võrede vahelt. Elutoas ühe korra ehmatas nii, et ronis mööda kardinaid üles mingi 1,5 meetri kõrgusele.
Ühe korra oleme teda vannitada ka juba saanud, kui ta salaja mu jalge vahelt rõdule lillepotti mulla sisse lilli rüüstama läks. Mõtlesin, et kes teab kui hingepõhjani ta minu peale pärast seda solvunud on, aga polnud midagi, kuivatasin teda rätikuga vaikselt ja kui ta enamvähem kuiv oli, siis juba tuli minu soojade jalgade vastu paitamist nautima.
Oehh... pikk jutt sai, aga oma lemmikust võibki ju lõputult rääkima jääda