Sina. Peale Tema lahkumist teadsin ma kohe, et Sa ootad mind kuskil. Kus- ei tea. Ma otsisin Sind kõigist Tallinna loomapoodidest, aga Sind ei olnud. Siis helistas särasilm mulle keset trenni ja ütles, et Sa ootad mind Pärnus! Lausa minu oma nina all! Tegelikult ta ütles loomulikult, et Pärnus on kaks küülikult, aga ma teadsin kohe, et seal oled Sina. Ja mina võtsin jalad selga ja jooksin neljapäeval Sind broneerima. Kohe uksest sisse astudes ma nägin Sind. Sa olid see, keda ma otsinud olin. Broneerisin Su reedeks. Läksime reedel järgi. Sa olid nii hirmul, kui Sind kasti pandi, kodus olid ka väga stressis. Kõik ootas Sind kolmapäeva hommikust saadik- hein, vesi, mineraal- ja soolakivi. Alguses Sa ehmatasid iga astumise peale. Siiamaani pelgad puuriust ja kätt. Sa täidad selle meeletu tühjuse minus, mille Tema lahkumine tekitas. Sa kasvatad selle oma soojusega kinni. Jääb vaid arm, see on paratamatus. Loodan, et õpid ka mind usaldama. Sa oled neljakuune, nii siidine jänkuke. Kuni tänaseni ei olnud Sul nime, kuid täna õhtul see lihtsalt tuli- Kõrvik. Sest see Sa just oled- Kõrvik. Sul on lihtsalt vaimustavad kõrvad, nad hoiavad kuidagi eriliselt. Mõned pildid julgesin ka Sinust teha:
Klikk!Klikk!Klikk!Klikk!