Postitas särasilm (Teema autor) » 30. august 2012, 19:41
Nüüd on siis aeg tutvustada Nimmut. Kuna Nimmu lugu on pikk, siis täna lühitutvustus ja Nimmu lapsepõlvelugu. Nimmu on aastane must kikk-kõrv, tüdruk (mõned pisilased ehk mäletavad minu unustamatut Tillut?). Millal Nimmu täpselt sündis, jääb teadmata, sest ta sündis vabade laudajänkude peres, tema imikuiga möödus kuskil urus pesas. Me ei osanud jänkupoegi oodata. Ja siis ühel 2011.a juulikuu päeval, kui olin laudas, ilmus mu jala juurde uudistama imepisike must jänkupoeg. Algusest peale oli Nimmu ääretult inimsõbralik. Ja väga väike oli ta, tema õde Teine (kes näitas ennast mõned päevad hiljem) oli suurem ja pelglikum. Ainult et väike Nimmuke oli äbarikuke. Esiteks ei liikunud tema parem tagajalg, see lohises vaid järel, külje suunas väljasirutatult, nii et jänkuke pigem veeres kui jooksis. Teiseks oli tal vasaku külje peal üha suurenev muhk, mis kangesti meenutas kasvajat, ja juurde tekkis ka teine muhk. Kolmandaks aevastas ja köhis loomake pea vahetpidamata, nii et kui jänkut näha ei olnud, siis oli teda kuulda. Arvasime, et Nimmu on meie juures vaid loetud nädalad. Aga nõrgas kehas oli visa hing ja ka keha hakkas varsti näitama tervenemise imesid. Kasutult ripnev tagajalg hakkas ühel heal päeval täiesti ootamatult ja äkitselt funktsioneerima, mismoodi see võimalik on, sellest ma aru ei saanudki. Muhk külje peal lõhkes sügisel ja see auk, see oli pehmelt öeldes kole. Loomaarsti diagnoos oli, et tegu on ateroomiga (rasunäärmete ummistus), ta pigistas selle tühjaks, jänkupoeg karjus nagu tuletõrjesignaal. Külg paranes, teine muhk kadus iseenesest. Millal kadusid köha ja aevastamine, seda ma isegi ei osanud tähele panna.
Praegu on Nimmu tugev noor jänku, kellele meeldib nautida oma kiirust ja jõudu.
Püüan varsti ka pilte lisada, kui taban häid võtteid. Aga Nimmust saab aimu, kui vaadata AlbinoFuretsi Pellet, sest Nimmu on ju Pelle vanem õde, neil on samad vanemad.