Särasilma jänkud

[Keilyke]

Sügav kaastunne.

[daxy]

Kaastunne

[Anete12]

Sügav kaastunne!

[Degus]

Minu kaastunne

[darkhelen]

Kaastunne!

[Riin]

Ohhhhh, seda uudist lugedes ei suuda ma siiani uskuda, et kalllist väkest Tillut tõesti enam ei ole. Lihtsalt see tundub nii võimatuna ja ebaõiglasena. Ma ei ole küll kunagi väikest mummit Tillut näinud, kuid tänu ta peremehele ja raamatule on mul temast olemas suurepärane ettekujutus, kui ühest tõeliselt toredast, andekast, vahvast, erakordsest ja ülimalt haruldasest jänkujussust:)), keda ta pere väga ja väga armastas.
Loomahullu kirja lugedes hakkasin ma südamest nutma, nagu oleksin kaotanud oma isikliku lähedase sõbra. Ma küll ei tea, mis väikse Tillukesega juhtus, kuid loodan kogu südamest, et ta kohtub ka meie pere Tupsuga seal vikerkaarel. Küll saab teil seal tore ja vahva olema.
Armastame Sind Tilluke väga- väga ja tean, et sellist sõpra, nagu Sina, ei leia Su pere endale iial.
Sügav kaastunne.
Riin ja Nupsu

[Kuldhai]

Kaastunne!

[särasilm]

Head sõbrad! Täna saab mööda täpselt kuu aega sellest, kui kustus meie päikesekiir. Ma ei ole suutnud varem siia pisisse kirjutama tulla ja praegugi voolavad pisarad mööda nägu. Mu kallis Tillu, sind ei ole enam siin maa peal. Kuigi ma usun, et kalpsad koos paljude toredate sõpradega jänkudemaal, oled sa siit meie pere keskelt lahkunud. On jäänud akna all murumätas ja sellel uhke tagajalgadel seisev läikivmusta jänku kuju, kes optimistlikult igal ajal meile lehvitab oma kõrvade ja esikäppadega. Ma poleks enne Tillu tulekut arvanudki, et üks pisike kääbusküülik võib kahe täiskasvanud inimese südames nii kalliks muutuda ja nende elule nii palju anda, nii palju rõõmu, ja ka väga palju õpetust. Me teadsime, et jänkude eluiga võib küündida kümne aastani ja meile tundub, et Tillule antud 7,5 on nii haledalt vähe, me lootsime alati, et meie kalleim sõber on meiega maksimaalselt kaua. Tillu oli haige alates veebruarist, algul ta paranes, Põlva loomaarstid said praktiliselt jagu viltuse kaela sündroomist, kuid siis hakkasid oma haarmeid sirutama kasvajad (lootsime, et on üks ja healoomuline piimanäärme tsüst, kuid selgus, et ei olnud) ja nõrgestatud organism hakkas kustuma. Arstide abil hoidsime Tillut, turgutasime, kinkisime talle aega, sest ta oli rõõmus kuni viimase päevani, kuigi jäi nõrgemaks. Ma tean, et tegin Tillu heaks peaaegu kõik, mis võimalik, kaasa arvatud süstlast toitmine ja talle naadi peeneks närimine. Looduse vastu ei saa, keegi ei ole igavene. Tillu aeg selles maailmas sai ümber. On jäänud mälestused ja need jäävad, kuni kestame meie. On jäänud raamat "Vahva jänes Tillu" (mida ma veel uuesti lugeda ei suuda). Aitäh, Tillu, et sa olemas olid!

[Juhe]

..

[särasilm]

Tere sõbrad. Olen kaua eemal olnud. Selle ajaga on Tillu kalmumätas kasvanud juba ümbritseva muruga kokku, me oleme talvehooajaks maalt lahkunud (vahel ikka viibime seal ka) ja üksildane must jänkukuju lehvitab majale, mis oli tema koduks. Nii kurb. Oh kui kaua ma põdesin sõbra lahkumist. Igatsesin kikk-kõrva, otsisin - kuid ei leidnud. Samal ajal kodus ju Bessi, meie suur lontkõrv. Palusin sada korda Bessilt andeks, et ma ei suuda teda armastada nagu Tillut. Bessi polnud ju milleski süüdi. Aga Bessi, olles hõivanud majas Tillu ruumid, hakkas visalt meie südamesse pesa tegema. Hüppas tumbale pähklit otsima (sest kõik ju teavad, et pähklid kasvavad tumba peal ja annavad saaki igal õhtul), seejärel ka aknaalusele lauale. Jälle tuli keegi meile õhtul head ööd ütlema ja müdistas meid hommikul üles. Ja siis ühel ilusal õhtutunnil tuli Bessi voodisse minu kaissu - ja jäigi sinna. Ootas silitamist, sügamist, togis oma ninakesega, puges tihedalt vastu mind. Õhtust õhtusse. Ja nii ta südamesse uru uuristaski. Kolm pikka kuud läks aega, enne kui ma Bessi tõeliselt omaks võtsin, aga see siiski sündis. Minu armas Bessi! Nüüd oleme linnas ja veidi läks korteriga harjumiseks aega (Bessi ei ole enam esimeses nooruses), kuid ta kohanes kiiresti, oli väga uudishimulik ja varsti tervitas ta inimest vastukalpsamisega ja küsimusega, et mis sa mulle head annad? Armas suur pehme Bessi! Ta tunneb ennast mõnusalt. Sellised rahulolevad poosid võivad vahel lausa ehmatada, aga tegelikult on see imetore. Kunagi ei lesi Bessi sellises asendis kaua, vahel vaid sekundi.
Bessi puhkehetkel

[darkhelen]

Mul on ääretult hea meel, et sa Bessi endale ligi lasid. Soovin teile parimat, Bessule pikad paid.

[Riin]

Oi, kui tore on Sinust kuulda üle pika aja.
Vaatasin kõiki pilte, mis Sul albumis olid, Tillu oli seal nii vahvalt ametis.
Bessi on ikka tõesti suuuuuuur, küll võib olla mõnus, kui ta Sulle kaissu poeb ja paiusid norib. Ma olen oma Nupsut kutsunud ja kutsunud kaissu, kuid kahjuks ei hooli tema sellest üldse.
Muidugi ei saa Tillut Sa kunagi oma südames unustada, kuid tore, et seal on nüüd paik Bessi jaoks ka olemas.
Olge tublid ja kallid teile !!!

[Kissu]

Eks esimene loomakene ole ikka ja alati südames sellele eriti erilisel kohal. See ei tähenda mitte alati seda, et sa teisi vähem armastaksid. Väga tore, et leidsid omale uue nii mõnusa suure sõbra. Ta on üks ääretult kena jänku. Näeb välja tõelise kaisuloomana.

[Anete12]

Tõesti tore, et Bessi end ligi laseb nüüd. Tõeliselt armas suur mõnus kaisu loomake!

[särasilm]

Bessi tunneb ennast korteris juba täiesti koduselt. Aga mõelda vaid, et ta ju aastaid puurijänku oli, nädalavahetustel vaid suurde majja sai. No suvest saadik küll kogu aeg inimeste kõrval. Linnas siiski esmakordselt. Algul oli stressis, sõi, aga ei pabuldanud. No siis vana hea abiline ananassimahl tuli võtta. Nüüd kõik korras. Näete, kui mõnus Bessil olla on.
Bessi ja tema elegantsed esikäpad

[särasilm]

Tänase loo alapealkiri: Bessi maiustas. Bessi tunneb ennast suurepäraselt. Kui mulle maal tundus, et kahju küll, Bessi on nii flegma, ainult sööb ja magab, ei ole meil sellist rõõmsat ringikalpsajat enam nagu Tillu, siis nüüd on Bessi muutunud erksamaks. See müdin, kui ta mööda koridori kalpsab, see on nii vahva. Ta on kõik ruumid läbi uudistanud ja ajaviiteks läheb ikka ühte või teise tuppa vaatama, mis seal on. Tulen ühel päeval töölt ja tõmban ninaga - mingi lõhn. Sibula lõhn! Kes see siin siis sibulat kooris? Ja mis ma näen: Bessi on leidnud köögist eelmisel päeval toodud sibulad, mis olid muide kilekotis veel. See kilekott tuli maha tõmmata (palun ärge unustage, et Bessi ulatub kõrgele), katki teha ja sibul välja tõmmata - ning maiustada. Oi see võis hea olla. Sest mitte ainult sibulakoort polnud täksitud, vaid ikka priskeid suutäisi hammustatud sibula seest. Kui ma sibulad ära panin, siis oli Bessi isegi natuke etteheitva näoga, et mis nüüd. Muretsesin mõnda aega, et mis nüüd saab, sest minu meelest sibul ei kuulu küülikute menüüsse. Otseselt mürgine ei tohiks ta olla, aga ikkagi. Mitte midagi. Bessi oli rõõmus edasi ja seedimine korras. Ma nüüd panen sibulad alati ära hästi kaugele Bessi haardeulatusest.

[Riin]

Meil just käisid täna külalised ja rääkisime, et Nupsu sööb küll kõike, v.a. sibul, no täpsustasime ikka igaks juhuks, et ega ei tea ka, me pole lihtsalt seni pakkunud. Nüüd tuleb välja, et isegi sibul võib osutuda jänkudele väga heaks maiuseks, kui ainult kätte saaks .
Tegelikult olen mina juba ammu arvanud, et ükskõik, millise loomaga tegeleda, muutub ta nutikaks ja inimsõbralikuks ja tuleb välja ju Bessi näolgi, et see on tõesti nii.
Ka inimene ju ei arene, kui teda keegi ei õpeta.
Nüüd on mida avastada, tegelikult on loomad ikka niiiiiiiiiiiiii targad, lihtsalt meie ei anna neile tihtilugu seda võimalust või ei oska me lihtsalt neist aru saada .

[särasilm]

Bessi kohanemine edeneb hämmastava kiirusega. Käib magamistoas head ööd ja tere hommikust ütlemas (selle viimase magab küll vahel maha). Proovis voodisse hüpata ja üks kord see tal ka õnnestus, aga siis käpad libisesid ja Bessil oli väga piinlik, et ta hakkama ei saanud. Käis minu juures voodi kõrval, sitsis, noolis pähkleid, vaatas voodi poole igatseva pilguga, kuid ei üritanud minu nähes rohkem. Just minu nähes. Sest... Kuulake nüüd ja imestage. Eile õhtul kuulsin magamistoast mütsatust. Läksin vaatama - Bessi uhkelt voodi peal. Aga mütsatus oli märk sellest, et see ei õnnestunud tal esimese korraga. Bessi harjutas! Üksi. Sest ükski jänku ei taha jääda inimese silme ees rumalasse olukorda. Ja öösel hüppas Bessi minu juurde ja puges mulle kaissu ning oli minu kaisus vist küll terve tunni. Linnakorteris esimest korda. Meie kallis Bessikene!

[darkhelen]

Oi kui tore ta ikka on

[Riin]

Ohhhhh, kui tore on lugeda, et teil nii vahvalt läheb ja "pisike" Bessike üha enam peremeheks majas muutub !!!

[särasilm]

Bessi on meie suur sõber. Päeval on tema uneaeg, aga öösel ta müdistab ringi. Huvitav, kas alumise korruse elanikud ikka magada saavad? Sest kui tema juba mööda koridori jookseb, siis minu äratab see müdin küll üles. Vahepeal on Bessil tekkinud selline tore harjumus, et ta ei tule mitte head ööd ja tere hommikust ütlema magamistuppa, vaid ta ongi peaaegu kogu öö magamistoas. See, kui ta mööda voodit ja inimest ringi kihutab ja minu külje alla otsustab urgu kaevama hakata, ei mõju minu enda unele just soodustavalt, aga see on ikka meie armas Bessikene. Paar korda on ta mind ka sellega üles ehmatanud, et hüppas põrandalt voodile, aga just mulle näkku. Teate, Bessi ei ole miniküülik. Kui ta oma esikäpakesed kaalu peale toetab, siis näitab kaal 3 kg, aga teatavasti on jänku tagumine pool raskem. Kui ta aga täies ulatuses kaalule läheb, siis pole mitte midagi näha (mul pole digikaalu kah, mis näidu säilitaks). Aga ma tahtsin teile rääkida sellest, kuidas Bessi on muutnud meie koera toidusedelit. Vaadake nüüd ise. meie einestame koos
Nimelt alustas meie koer sellest, et hakkas sööma Bessi rosinaid. Jube vastikud asjad, need rosinad, aga ta sõi, mälus, nätsutas - mis jubedusi küll jänkud söövad, päh. Hiljem hakkas koer rosinaid juba päris talutava näoga sööma. Järgmisena tuli tal Bessi maiustuste hulgast nahka panna maapähklid, ka väga ebameeldivad asjad. Sarapuupähkli söömiseni pole koer veel jõudnud, selle võttis ta lihtsalt suhu ja viis esikusse vaiba peale. Kadedus, kadedus. Jääb ainult oodata, millal ta jänkukrõbinad ja kuiva heina ette võtab.

[siky87]

Väga vahva pilt sõbrakestest koos söömas:D

[darkhelen]

Bessi on väga kihvt!
Mul on ka Jutal komme näo juurde hüpata, kui magan, aga tema on ikka pisike võrreldes Bessiga, ei kujuta ettegi kuidas see siis üles võis ehmatada kui pisike armas mauk sulle näkku kargas. Ta ise ilmselt oli rahul oma graatsilise ja täpse hüppega? Ilusat 4. adventi teile!

[Haldjake]

Bessi on ikka nii armas!
Ta meenutab mulle suuruselt ja natuke ka iseloomult minu armsakest Lontut

[särasilm]

Ma unustan ikka ära, et Bessi on piisavalt suur ulatumaks kappide peale. Pähkleid olen juba õppinud puhvetkapi serva pealt kaugemale panema. Aga et ta mu öökapi pealt hiivas ära mandariini, mida ma kenal jõuluajal valmistusin ise mõnuga koorima ja sööma, seda ma ei oleks eeldanud. Bessi koorimisega vaeva ei näinud. Kui mina tuppa jõudsin, oli põrandal mandariin, millest tubli kolmandik ära söödud. Koos koorega loomulikult. Ja mina arvasin, et tsitruselistes ja eriti nende koores sisalduvad eeterlikud õlid on jänestele vastumeelsed. Mnjah, kui meelde tuletada, et sügisel maiustas Bessi sibulaga, siis nojah, pole midagi imestada enam. Natuke aega kartsin, et ega Bessi enda seedimisele liiga teinud harjumatu delikatessiga, aga ei midagi. Igaks juhuks olen ma nüüd mandariinide paigutamisel väga hoolikas.

[darkhelen]

Ta on ikka paras tegelane:D

[särasilm]

Kaasa kurtis hiljuti, et miks küll Bessi minu juurde tuleb ka voodisse hüppab, miks tema juurde ei tule. No sulaselge armukadedus ja objektiks ei keegi muu kui üks jänku. Noh, eile öösel hüppas Bessi kaasa juurde. Ikka näkku oma 8 kiloga. Soovid kipuvad täituma, eks ole. Aga kaasa ei saanud pahaseks ja eks kriimustus paraneb ka varsti ära.

[Riin]

Vot seda vaatepilti oleks tahtnud küll oma silmaga näha !!!!!!! Kas ta ära ei ehmatanud, minusugune nõrganärviline oleks vist küll vapustuse äärel olnud .

[särasilm]

Tahan nüüd rääkida ühest hilissügisesest juhtumist seoses Bessiga. Mõtlesin kaua, kuhu ma selle postitan, kas küülikute tervise alla või siia, ma ei teagi, kas tegin õige valiku. Novembris saabusime Bessiga linna. Tuletan meelde, et Bessi on mitu aastat elanud maal ja see oli nüüd väga suur elumuutus tema jaoks, kuigi ka maal oli ta juba kaua toajänes. Et ta ennast linnas natuke kratsis, sellest ei osanud midagi arvata. Ühel päeval pistis meie koer nina Bessi turjakarvadesse ja igati püüdis meile näidata, et vaadake, mis siin on. Seal oli karvutu koorikus laik. Esimene mulje, et Bessi on pugenud kuskile, kuhu pole hästi mahtunud, ja on karva maha hõõrunud ning naha marraskile. Kuid juba paari tunni pärast oli pilt selge - Bessil on kirbud! Ja mitte vähe. Kahe päevaga läks olukord päris hulluks, sest neid kirpe, mis ma käsitsi kätte sain, oli ikka mitukümmend. Kuskilt abi ka ei saanud, sest puhkepäevad olid. Mõtlesin pühapäeva õhtul ahastusega, et parimal juhul saan loomaarstile teisipäeval ja vaene Bessi peab kannatama nii kaua veel. Hullemaks enam ei läinud, aga eks maal ole koera-ja kassikirpudega hädas oldud küll ja iseenesest need ei kao. Kusjuures Bessi ei puutunud koeraga kokku enne kui linnas ja koeral oli kirbutõrje tehtud ja tema karvastik oli puhas, mingit muud võimalust kirpude hankimiseks ma ei näinud. Tööasjus sattusin Otepääle, läksin loomaarsti juurest läbi. Tema kahtlustas allapanu, aga see loomapoest toodud saepuru, no ei usu. Miks vallutasid kirbud Bessi just linna jõudnult? Loomaarsti nõuanne oli selline, et panna küülik üleni vanni ja hõõruda põhjalikult rohelise seebiga. Ma kuulasin vist suu ammuli ja teadsin kohe, et Bessiga on see protseduur võimatu. Ja kuna kindel, et kirbumunad jäävad alles, siis kindlasti peab protseduuri kordama nädala pärast. Aitäh. (Loomaarst veel küsis ka, et kas ma olen kindel, et need on kirbud, et kas on sellised allveelaeva moodi. Ma tahtsin kangesti vastata, et ei, väiksemad on.) Läksin koju ja otsustasin kuulata ka teise spetsialisti nõuannet. Seniks kergendasin Bessi koormat parasiitide käsitsi püüdmisega ja Bessile see karvades kõhvitsemine meeldis. Aga kirbud kadusid ära! Nii nagu nad kolme-nelja päevaga ilmusid ja jänku vallutasid, nii nad sama kiiresti ka kadusid. See ei ole võimalik, et ma nad kinni püüdsin. Ei ole ma enam ühegi loomaarstiga ka vestelnud, et mis see siis oli. Igatahes sai Bessi puhtaks, uue põlvkonna kirpe ei ilmunudki, laik kasvas kiiresti karva. Probleemi ei ole. On ainult küsimus - mis siis toimus? Rahvasuu räägib, et kirbud tulevad stressist ja elukohavahetuse stress Bessil oli kahtlemata. Aga kirbud on ju materiaalsed, need ei saa tekkida mitte millestki. Heakene küll, nad võisid tulla jalatsitega või kuidas iganes, aga kuidas nad ära kadusid?

[darkhelen]

Wow, isegi ei oska kosta midagi selle peale. Kõõm tuleb stressist ja kaob umbes sama kiiresti, aga et kirbud seda sama teeks, see on küll minu jaoks midagi uut. Samuti on üllatav, et koer jäi puhtaks, kirbud muidu ikka rändavad ju.

Kuid hea, et nad kadusid ja tänaseks on Bessi terve, loodame et elukid ei tule enam tagasi.