Müüja andis küüliku mulle sülle ning see tunne oli erakordne... Ei oskagi koheselt seletada, aga teadsin, et tema on mulle loodud ja koheselt krapsas pähe nimi - MIKU. Juba alguses tundus, et süles meeldib tal väga olla, pole vastu ka puiklend. Ei tea, kas tal oli heameel, et poest löpuks ära sai, aga kes nende mötteid ikka lugeda oskab. 
Terve söidutee oli Miku mul pöues soojas ning isegi silmad vajusid looja. Kui jöudsime juba korteri ette, oli olukord juba keerulisem, kuna ema ei lubanud uusi loomi korterisse vötta pärast Sälly surma... Niipea kui ema ja öde Mikut nägid, sain ka mina aru, et ka nemad armusid pisikesse ära.
Mikule väga meeldis mu voodis olla, kuna ta viskas end pidevalt pikali ja vöttis vastu "esimesed" musid, kallid ja paid. Tol hetkel oli see ESIMENE ja ka VIIMANE kord, kui Miku voodisse pissis. Ta ei pissinud palju, kuid see-eest on ta olnud siiani korralik ja kasutab hädade tegemiseks AINULT puuri. Vink-vonks korralik poiss. 
Praeguseks on Miku juba 1 aasta ja 2 kuu vanune, elab minu ja elukaaslasega eraldi eramajas, kus tal on poole vaiksem ja rahulikum olla + saab olla enda "emme" ja "issiga" koos.
Väikene pildikene Mikust, kui ta esimesel päeval meie juurde juba jöudis(ta oli vast 3-kuune):
Ja selline on noorpoiss täna:
Kaalutlen hakata enda küülikust blogi pidama, kus panen vöimalikult kirja köik tema tegevused, iseloomujooned, käitumised, suhtumised ning ehk kirjutan ka tema minevikust veidi pikemalt.
Ja ehk annan ka siin tema tegemistest teada.Seniks saadab Miku köikidele jänku-preilidele musimopsusi ja jänku-härradele tervitused.
