Noorhärra Zap

[E4-]

Eile oli siis see rõõmus päev kui meie väike loomaaed jälle ühe küüliku võrra rikkamaks sai. Pärineb ta Allika talust, sündinud on ta 1. juunil, seega täpselt oma kolme kuu sünnipäeva puhul sai poiss oma uude koju.
Praegu poiss veel kohaneb, kuigi näitab üles palju uudishimu ja tundub suhtlemisaltis. Suurimaks probleemiks on osutunud libe puuripõrand, kuna põnn on senimaani hoopis teise pinna peal harjunud tatsama. Tasakaal ja julgus hakkavad siiski vaikselt juba tulema, pealehakkamist tal jagub.

[samton]

Vau, milline vahva kikk-kõrv.
Edukat kohanemist teile kõigile!

[Kuldhai]

Palju õnne! Väga laheda välimusega!

[DessaMerisiga]

Eriti ägeda väljanägemisega poisiklutt!
Palju õnne ja jõudu kasvatamisel!

[Loomahull]

Palju õnne!

[Keilyke]

Milline imearmas poisu.
Õnne perelisa puhul!

[3rika]

Milline tore noormees!

[E4-]

Tundub, et poiss mõtles öösel elu üle pikalt järele ja otsustas tänasest alates julgeks hakata. Kepsutab kenasti mööda puuri ringi nii et jalad all ei tudise ja ainult ääri mööda ei liigu. Paistab, et ta on ise oma saavutusest ka päris vaimustuses sest paigal ei suuda ta väga püsida, ikka hops siia, hops sinna.
Ainult maja katusele ja seal alla saamine on veel natuke konarlik, kuna põnn ei saa aru kaldteest, mis tal sinna ja alla kergemini saada aitaks. Seega peab ta kõrge hüppe tegema, aga selle jaoks on jalad veel natuke ebakindlad.
Ja mina istun tugitoolis ja vaatan oma päris isiklikku meelelahutuslikku telekanalit.

[Kuldhai]

Saan aru, mida sa tunned, mul sama olukord, uus jänku on põhiline meelelahutus praegu, eriti meeldib mulle vaadata, kuidas ta sööb ( ja sööb ta palju! )

[3rika]

Ärgem unustage ka jänkude saadet: "Olen pestes ka hästi armas! ".

[Kissu]

Oi milline imearmas küülikupoiss. Palju õnne uue elaniku puhul!

[E4-]

Eile sai Zap esimest korda välja kepsutama. Poiss oli nii õnnelik, hüpped käisid peaaegu et poolde seina. Maiusepalli ajas ka usinasti taga, tavalise kõliseva palli vastu ei tunne ta mingit huvi. Poisi tualetikombed on küll super, isegi mitte ainsat pabulat ei ole kuskile kastist välja teinud. Praegu saab poiss joosta ainult koridoris, kuna toa pooleks jagava piirde (et ta juhtmehunnikuni ei saaks) unustasime maha. Puur ise on aga siiski toas, seega toast koridori on vaja ta käes viia. Kätte võtmist ta aga absoluutselt ei salli, rabeleb kohtavalt hoolimata sellest, kas ma hoian tal kõiki jalgu kinni või mitte, jõudu on tal nii palju. Kui vastu rinda surun ta siis rahuneb maha, aga nii kui hakkan panema kusagile hakkab uuesti rapsima. Eile ajasin sellega poisi lausa nii tigedaks, et hakkas urisema ja jalgadega põntsutama. Pikka viha ta õnneks ei pea.
Muidu on ta siiski väga tubli ja pai poiss. Lõpetuseks natuke pildimaterjali.
Vaade meie vahvast kasukamustrist:

Poisile meeldib väga oma heinakausis tihtipeale istuda:

Kui lõpuks ringi hüppamisest ära väsib:

[jänkuke11]

Oi kui vahva poisiklutt
Meie tips tervitab!:)

[Tembu-Vembu]

Teist pole juba tükkil aja lmidagi kuulda olnud, Kuidas vahepeal läinud on? Ootasin juba ammu uudiseid teist aga enam ei suutnud oodata.! Kas ta oskab süles olemisest rõõmu tunda või põtkib jätkuvalt vastu? Kuidas ta muidu iseloomult tundub, on nüüdseks juba kohanenud kenasti Teiega? Kuidas tal meheks sirgumisega lood on, kas on hakanud sirtsutama või käitub eeskujulikult?

[E4-]

Olen juba pikalt hoogu võtnud, et meie tegemistest kirjutada, aga kooli ja praktikatega läks nii kiireks vahepeal.
Vahepeal viibisin mõned nädalad Tartust eemal, seega juppi poisi tegemistest ma väga ei tea, nii palju kui elukaaslane suuremaid pahandusi ette kandis.
Kätte võtta ta ennast ikka ei lase ja vist ei hakkagi laskma, pole poissi enam väga kiusanud ka sellega, sest enda lõhkised käed ja turtsuv-põntsutav jänku pole seda väga väärt. Aga memmekas ta siiski on, pidevalt käib minu juures tugitoolis paisid nurumas nii, et paneb esikäpad sülle ja siis poolunes mõnuleb. Tugitooli ja mind sealjuures on paaril korral tänutäheks täis ka lastud, aga see selleks. Samuti on tal ninade limpsimise komme, kui tema juurde kummardada, mis on väga imelik tunne meeletust kõdist ja mõnusast soojast pehmest keelest.
Poisile sai ka alguses igasugu atribuutikat varutud, et tal oleks mugav nii sügavast puurist sisse-välja käia. Vaja ei läinud meil neist midagi, sest ta otsustas täiesti ise edasi-tagasi hüppama hakata, kuigi asja teeb natuke kergemaks puuris olev maja, mille katust ta kasutab. Hüpped aga alati ei õnnestu ja alati loodan, et ta liiga suure hooga kõhuga puuri ääre peale ei maandu või muud moodi haiget ei saa.
Põnnile tundub ka tagaajamine meeldivat, aga teatud piirini, millest edasi ta viimasel ajal on hakanud vastu "ründama".
Sirtsutamist kui sellist pole olnud, aga vahepeal juhtus lihtsalt loike valedesse kohtadesse nii puuris kui toas, see aga möödus ruttu. Pigem oli suuri probleeme kõige närimisega ja paari kapi taha ette pandud kaltsude välja sikutamise ja muu sellisega. Kaks ja pool juhet juba poisi nahka läinud on, pool sellepärast, et läpaka laadija on küll hambajälgedest kare, kuid läbi pole veel kuskilt hammustatud. Veel. Üldiselt on ta väga isepäine ja kui ta kuskile saada tahab siis keelamisest eriti kasu pole, niiet olen nüüdseks läinud võimalusel ignoreerimise teed, et küll ta üritamisest ükskord ära tüdineb ja järgi jätab, kui see vilja ei kanna. Kusjuures keelamise peale solvub kah veel, viskab kas demonstratiivselt kuskile põrandale külili või istub nurka mossitama, et kuidas ometi keegi pahandada julgeb. Max viie minuti pärast läheb aga uuesti üritama.
Üldiselt oleme poisiga aga väga rahul ja ei kujuta ette mida ilma temata teeksime. Ta toob nii palju rõõmu ja nii mõnus on iga päev koju tulla, kui keegi selle üle siiralt rõõmus on ja sind jooksuga tervitama tuleb, rääkimata terapeutilistest pai-sessioonidest.
Homme on meil esimene käik arstile vaktsineerimisele. Loodetavasti meid väga lõhki ei kraabita ja pärast veel pererahvast jutule võetakse, mitte väga pikaks ajaks ei solvuta (kuigi dropside peale tundub ta kõik maailma mured hetkega unustavat )
Üritan nädalavahetusel ka uuemaid pilte klõpsida.

[E4-]

Avastasin veel paar natuke vanemat pilti, mida ma mingil x põhjusel polnud siia veel riputanud. Viimane pilt annab minu arvates suurepäraselt edasi põnni iseloomu - kogu maailma ilmatuma tähtis kuningas:

[samton]

Viimase pildi allkirjaks sobiks: "Mina olen siin peremees - aga kes teie sihukesed olete?"
Loodetavasti õnnestub mul sellele ülbikule kunagi ka isiklikult pai teha.

[Tembu-Vembu]

Väga huvitav on lugeda, kuidas Teil läinud on:)
Kirjutan siia juba neljanda kirja, aga kui saatma hakkan, siis on jälle mingi jama ja kiri kaob:( Seega teen nüüd väga lühidalt. See ründamine tegelikult oleks vaja nö. väljajuurida. Talle ei tohi jääda muljet, et tema on kodus otsustaja, muidu võib tulevikus naksama hakata ja ka nö. terroriseerima hakata. Alati lõpetage mäng ise nii, et põnn sellest ka aru saab. Kui ründab, siis tuleks mängu jätkata seni, kuni saate selle ise rahulikult lõpetada. Sellised võimu mängud alles nö. isaseks saanud küülikuga on head, et tekiks arusaam, kes siin tegelikult käseb, lubab, poob ja laseb. Viimane pilt on tõesti, selline nagu vaataks telekast filmi küülikuisanda vägitegudest, kus ta avab, et tegelikult ju ongi tema ise filmi peaosas:D Ilusaid valgeid jõulupühi!

[hermeliin]

Nii armas küülik . Mulle endale on väga südamelähedased sellised pisikesed imelised olevused .

[E4-]

Põnn on hilise puberteediga. Alustuseks hakkas ta mõne aja eest süsteemselt minu tugitoolis pissil käima, millest nüüdseks oleme lahti saanud. Nüüd aga mõne päeva eest tuli talle kevad saba alla ja tahab koguaeg jalgu kargamas käia ja sealjuures naksab. Kisan ja kurjustan, lükkan ära, ähvardan munadest ilma jätmisega, aga temal pikad juhtmed ja kuldkala mälu ja viie minuti pärast on jälle tagasi. Loodetavasti on see tal järjekordne mööduv nähtus mis laheneb ilma kastreerimiseta. Poiss on nüüdseks ka kahel korral minu vanematekodus aega veetnud. Seal ainsana saab piisavalt jänkukindlaks teha koridori ja pool kööki, koridoris on terves pikkuses vaip maas. Zappy fännab vaibatud põrandat täiega, sest seal saab täie hooga ilma külili libisemata ringi joosta niiet kõigil lõbu laialt. Eks ta Tartus jookseb ka ringi, kuid parketi peal on sellised haagid ja poole meetrised hüpped oluliselt keerulisemad. Liisiga said nad ka tuttavaks. Kokku saamine lõppes sellega, et Zap ronis muudkui ninapidi ligi ja Liisi tõmbus aina rohkem eemale. Kõigile sobiv lahendus on see, kui Liisi Zapi jooksmise ajal koridoris väikese piisavalt kõrge puki otsas istub ja sealt kinu vaatab. Iga kord kui põnn kuskile nurga taha ära kaob on Liisil paanika, sest äkki see jube elukas hüppab talle veel kallale kusagilt.
Lõpetuseks uuemaid pilte:

[3rika]

Vahva poiss loodame, et tal see tiirasus üle läheb. Hullem lugu oleks siis, kui ta saba keerutusega märgistama hakkaks.

[DessaMerisiga]

Siukest ägedat halli-valge kirjut jänksi pole ennem näinudki. Väga vahva!