Ma täpselt enam ei mäletagi, kuidas tekkis otsus küülik võtta. Ühel õhtul vaatasime emaga aga erinevate kasvanduste jänkukesi ning ühel pildil oli Tupsu (algupärase nimega Madagascar) Kui ma jänkust pilti nägin, sain kohe aru, et vot, tema on see õige. Ema tegi kohe ka kõne ning meile öeldi, et võime lähiajal poisikesele järgi tulla. Otsisime kiirelt jänkule puuri, poti jms ning juba järgmine päev sõitsime jänkule järele. Tee oli küll pikk - 2h - kuid kõik see tasus ära. Tupsu oli koos ühes puurikeses oma venna ja emaga. Nad olid tõesti armsad
Tupsu oli siis umbes 8 nädalane. Kasvandusetädi keeras jänku hops kõhuli ning kontrollis, et kas on ikka poiss. Oli. Panime Tupsu transpordipuuri või kuidas seda nimetati ning teekond võis alata.
Kodus tegi Tups kohe puuriga tutvust. Poiss oli väga tubli - sai kohe aru, et potil tuleb häda teha, ainult kaks korda pissis valesse kohta, hakkas armastama krõbinaid ning õppis ilusasti üle puuri serva hüppama. Õpetasime teda kohe ka pudelist jooma, kuid esialgu jätsime talle ka kausiga vee, sest jänku ei osanud veel nii hästi.
Mul on Tupsuga olnud väga palju seiklusi ja ta on mulle nii kalliks saanud
Umbes kuu aega tagasi oli jänkupoisil ka esimene suurem haigus, emme andis talle liiga palju värsket kapsast. Jänku kõht oli punnis ning hein oli ta silmad mädaseks teinud. Otsisin kiirelt abi foorumitest ning tänu vanadele postitustele jänks ka kindlasti elama jäi.
Nüüd on Tupsu jälle terve ning täna käisime esimest korda õues sellel kevadel.
Ennem harjutasin temaga ka väikeseid trikikesi, mis ma siit ühest teemast leidsin. Edaspidi ma siis kirjutangi siia Tupsust ja meie tegemistest 
