Oma inimese sain ma omale ühelt laadalt. Oli selline ilus sügisene ilm septembrikuus, kui mind pandi venna ja õega auto peale ja viidi ühte kohta, kus oli palju inimesi. Kõik käisid mööda ja uurisid meid. Mina natuke kartsin kõiki neid võõraid ja pugesin peitu torusse, mis meil puuris oli. Oma inimest ma nägin küll, tema käis meist ikka mitu korda mööda. Ja siis tuli seisis ta meile väga lähedale. Ma pistsin oma nina korraks torust välja, et natuke paremini näha. Järsku tehti meie puuri luuk lahti ja mind võeti mu õdede vendade juurest ära ning pandi kasti. Ma ei näinud enam midagi. Autos võeti mind sealt välja ja me sõitsime kuskile. Peagi slegus, et see polegi minu kodu ja pean veel sõitma.
Oma päris koju jõudes, olin juba väga julge ja tahtsin väga inimeste juurde. Õnneks minu inimene lasi mu väga ruttu välja ja ma saan palju ringi joosta.
Oma loomult olen suhteliselt rahulik loom. Üle kõige armastan diivanil pikutada ja silitada võiks keegi mind pidevalt. Pättusi meeldib mulle ka teha, pea alati, kui mind tuppa lahtiselt üksi jäetakse, otsin mõne põneva asja närimiseks. Erilisteks lemmikuteks on seina nurgad ja neid õnneks leidub päris mitu, kuhu ma hambad taha saan. Teinekord kui närimist salaja vaja toimetada, siis diivani taga on ka paar head kohta, diivan ise maitseb ka päris hästi.
Kes mind näha soovib, siis minu inimese albumis on mõned minu pildid. Arvan, et praeguseks esialgu aitab. Teinekord jälle.
Haavad enam ei sügele, ega ole põletikulised, täielik paranemine võtab küll veel natuke aega, aga lootust on.
Nina juures olev haav pole ka veel täielikult paranenud ja tõenäoliselt jääb sinna karvutu laik. Aga armas olen ma ikkagi.
Aga ma tegelikult ei tahtnud üldse sülle, ronisin sinna vaid selleks, et saaks ta juustele ligi. Ta oli omale pannud pähe kookose lõnaga möginiat ja ma nii hirmsasti tahtsin neid maitsta. Lõhn oli küll igaljuhul ülimalt nämma. Aga ta ei lasknud mul isegi mitte pisikest ampsu võtta 
Päeval on toas parem. Õhtul on mõnus õues kalpsata.
