Marit kirjutas:Üldiselt mõjuvad minu jänkud mulle väga rahustavalt ja tujutõstvalt. Aga... umbes aasta tagasi oli neil mõlemal komme hommikul kella viie paiku puuri närima hakata. Niikaua kolistasid, kui ma voodist välja tulin. Siis oli rahu majas ja sõbrakesed keerasid õndsalt külili ja magama. Vat see tegi küll tigedaks. Vahepeal elas üks mu küülikutest ööd-päevad lahtiselt. Nii kui õhtul tule ära kustutasin - tema kohe voodis. Trampis öö otsa seljas ja pissis voodi ka täis, kui teda välja ajada tahtsin. Aga hommikuks on alati kõik öised pahateod ununenud ja jänkud jälle kõige kõige armsamad. Vahest imestan, kuidas ma öösel nii tige sain nende peale olla, sest nad on ju nii nunnud.
Otse loomulikult on nad pingemaandajad.
Nende tembud on muidugi... kohati hävitava iseloomuga (olen kümneid ja kümneid kordi telefonijuhtmeid lappinud ning kadunud tapeeti taga nutnud), kuid ometigi on nad sihukesed lõbusad semud, kelleta mina enam elu ette ei kujuta.