www.pisi.ee

esimese ostsin koos varustusega, sest oldi kallilt hangitud kuid keegi ei viitsinud tegeleda...igavene kuri oli, sai nimeks Gruella.nüüd on hea ja sõbralik ja 3 aastat siin elanud.
tini kes suri ostsin, sest perekonnas oli allergia tekkinud
ülejäänud on nende lapsed ja lapselapsed
kääbuslontu on Riinu Tupsu poeg e tema Nupsu poolvend siis
perantsuse pässil ja flandrial käisin teises eestimaa otsas järel ja eks ülejäänudki on ise muretsetud

Liisa leidis küüliku ära andmise kuulutuse ning kuna ta teadis, et ma omale küüikut soovin siis andis mulle teada. Pärast mõningast suhtelemist omanikuga otsustasin küüliku ära tuua.
Hiljem avastasin, et omanik oli mulle suhteliselt palju valeinfot jaganud (vanus ning see, et küülik ei hammusta, samuti küüliku ära andmise põhjus). Vähemalt ei üritanud nad teda sotsiaalse küüliku pähe ära anda.
Telnetit vaadates on kohe aru saada, et temaga pole üldse tegeltud ning ta on väga ebosotsiaalne. Kardab inimesi. Kahjuks ei soostu ta ka meiega väga suhtlema.
Siis tuli mõtte, et võtaks Telnetile isase kastraatküüliku sõbraks. Leidsime jälle kuulutuse, et ära anda isane küülik ning nii sai ML koju toodud. Selgus küll, et see isane on hoopis emane ja Telnet ning ML esialgu ei saa kuigi hästi veel läbi, kuid varsti saavad nad kõrvuti puuridest elada ja ehk soostuvad teineteise olemasoluga. ML on julge ja tubli jänku, ei hammusta (erinevalt Telnetist). Jookseb mööda tuba ringi ja teeb ulakusi. Aga inimestega ta väga nõus suhtlema ei ole. See teda ei häiri kui keegi temast üle astub, kui ta põrandal jookseb, kuid paitamist ning nunnutamist ta ei armasta. Aga noh paistab, et vabadust on tal hetkel piisavalt (päeval koguaeg lahti) ning ta on õnnelik.
Loota jääb vaid, et kunagi hakkavad meie mõlemad küülikud omavahel hästi läbi saama.

Tere kõik küülikusõbrad!
Olen lontut lugenud ja lugenud ja nüüd ühinesin. See on ilmatu vahva seltskond.
Meie Tillu saabus Viljandist. Kuupäev oli 1.aprill, kuid Tillu ei ole aprillinali. Oli külm ilm, ta oli autusõiduks pakitud pappkasti, tekidki peal ja puha. Vaene pisike jänkulaps, kui ehmunud ta pidi küll olema sellest muutusest tema elus, mis oli mõne päeva jooksul toimunud. Ma ei tea, kus ta sündis, ta on ostetud loomapoest (sõbrants ostis minu palvel). Ma ei tea, kus möödus tema titepõli ja kui kaua pidi ta poes ootama ostjat. Siis saabus talle suurte muutuste aeg, kui ta oma harjumuspärasest poepuurist välja tiriti, viidi paariks päevaks ühte koju ja siis autosõit ja siis uus kodu. Sõbrants jõudis temasse juba kiinduda ja ütles, et kui ma ümber mõtlen, siis võtab ta jänku iga kell tagasi. Algul oli jänku nimi Tüdruk, aga see ei olnud see õige ja iseenesest tuli Tillu.
Nüüdseks on Tillu meil olnud üle 2 aasta. Armsamat olevust pole olemas. Ta on väga tark (nagu kõik küülikud - ah, ma ütlen ikka jänku, ehkki ma tean küll, et jänes ja küülik ei ole seesama...)

Lotte saamislugu
Kord ma nägin Veeriku Selveri loomapoes pisikest halli-valge kirjut jänksi. Lontis kõrvad ja puha. Ma tundsin, et tema on minu ja mina olen tema. Ja nii ma käisingi iga päev teda loomapoes vaatamas. Eks ma vanemaid kutsusin ka vaatama. Üks päev tõin pööningult alla vana küüliku puuri. Vennaga puhastasime selle ära. (Ma andsin vanematele kavalalt järjest märguandeid, et ma tahan küülikut ja olen selleks valmis.) Tulen siis loodusmajast koju ja nad küsisid, et kas ma ikka nii väga tahan jänkut. Ma vastasin loomulikult jaatavalt ja mul oli nimigi välja mõeldud - Lotte. Nii ta meile koju saigi.

Atsi saamislugu
Mõnda aega olin ma tahtnud Lottele sõpra osta. Lõunakeskuses olid mõned küülikud. Täpselt sellist värvi nagu ma olen alati tahtnud (pruunakad). Nii ma neid vaatasin ja kutsusin vanemad vaatama. Seekord ma tõsiselt lunisin ja ütlesin, et neil võiks koos nii lõbus olla. Müüja soovitas võtta emasele lisaks emast. Kuid mina olin Lontust lugenud, et parem oleks isane ja isase kasuks ma otsustasingi. Ja see oli väärt otsus! Nad on parimad sõbrad. Ats oli nii pisike, et ühe käe peale mahtus ära. Nüüd on nad Lottega peaaegu sama suured.

Ma ei kujuta elu ilma nendeta ette. Mida ma küll teeksin kodus peale trenni...

Babu123 ja Meloofia11 ühised küülikud!

Need saime nii, et tahtsime nii väga küülikuid, aga meie koju ei lubatud. Meie vanemad otsustasid et ostavad meile mõlemale koos küülikud ja peame neid nüüd mu vanatädi juures. Nii lihtne see oligi!

Minu lugu on siis selline...
Alguses(juba u. 9 a.)tahtsin ka saada väga lemmiklooma, aga sain aru et ma ei suudaks sellega hakkama saada. Nüüd, aga olen juba 13a. vana ja veel uurisin tundide viisi lontude kohta siit foorumist ja ka mujalt. Lõpuks rääkisin emale augu pähe ja alguses ostsime suure puuri parima kraamiga. Seejärel paar päeva hiljem ka küüliku(lontkõrv-kääbusküülik). Siiamaani olen oma küüliku eest hoolitsenud ja teine isegi alla nädalaga trepist üleskäigu selgeks saanud ilma mingi treenimiseta! Igatahes olen ma küüliku üle väga uhke.

Selline on minu lugu...

Oma küüliku sain just täna. Ostsin ta loomapoest ja lõpuks panin punkti nelja kuulisele ootamisele: nimelt olin plaaninud osta küüliku juba aasta algusest peale ja täna kui läksin niisama loomapoodi, et vaadata mis seal toimub nägin üht imeilusat musta-valget küülikut. Kükitasin siis maha ja piilusin,mis ta teeb. Küülik tuli kohe akna juurde ja hakkas seda limpsima, sain siis kohe aru, et see ongi see minu õige küülik. Jooksin koju ja ootasin isa tulekut (kaks kõige piinlikumat ja piinarikkamat tundi) ja kui isa lõpuks tuligi jooksin talle kohe vastu ja rääkisin talle oma loo ja siis kümme minutit hiljem sõitsimegi uuesti loomapoe juurde. Kartsin õudsalt, et äkki teda enam ei olegi, aga ta siiski oli ja ma oleks poes peaaegu õnnest nutma hakanud. Küsisin müüjatelt kõigest, mis meelde tuli ja kui kõik korras hakkasime koju poole tulema.

Nüüd ta mul siis siin toas ongi, jookseb uurides oma puuris ringi ja teeb hästi toredaid asju, mis mul südame laulma panevad Aga üks asi on kindel, et sõprade eest hoian seda veidi aega saladuses.

Ma olin juba ammu soovinud küülikut ja meil oli juba puur ka olemas.Ühel päeval läksime lihtsalt Prismasse kolama ja pärast läksime veel loomapoodi.Siis ma nägin seal väikest küülikut puuri nurgas magamas.Ta maksis 600 kr ja siis ma lunisin emalt et ostame ja ostiski.Ta oli peopesa suurune ja väga armas.

Selle küüliku mõtte sain ma nii, et me olime koos mu paljude sugulastega mu vanaema ja vanaisa juures. Siis kõik olid natuke joonud ja lõbus tuju oli. Siis äkki mu tädi ütleb, et ta tahtis mulle sünnipäevaks küülikut kinkida, aga mu ema ei lubanud. (Mul oli just sünnipäev) Sellest ajast peale tahtsin ma väga-väga-väga küülikut ja mul polnud veel ühtegi oma looma. (ainult koer oli perepeale) Peale pooleaastast lunimist oli mu ema lõpuks nõus, et ma võin endale küüliku osta. (just nimelt, ma pidin ta ise ostma.) Ma olin siis nii loll ja küülikute kohta midagi ei uurinud! Kuna mu tuttavatel oli üks IMEPISIKE puur üle (minu arus oli see siis niii suur ), läksime tõime selle ära ja läksime poodi. Poes oli 4 väikest küülikut. 2 valget ja 2 kirjut. Ma tahtsin kirjut. Ma võtsin selle, kellel olid hallid märgised. Loomapoes öeldi, et kõige parem on osta kraanulaid. Siis ostsimegi neid kõvasid kraanulaid. Poemüüa soovitas osta Sluisi kuivtoitu. Veel ütles et ta on emane ja millal ta sünnipäev on. Siis ostsimegi ta ära ja läksime koju.
Nii ma saingi endale jänksi!

Meie saime oma kaks küülikut, õe ja venna, heade sõprade, nüüdseks endiste küülikukasvatajate käest nõndasama. Eks algul oli mõte, et suveks võtame ja sügisel pistame potti. Kui aga küülikutega koju jõudsime ja nad oma uude puuri kolisid, hakkasin küülikuhautise vajalikkuses vähehaaval kahtlema. Mõne aja möödudes oli mul käidud loomaarsti juures küülikute sugu määramas ja neid vaktsineerimas. Praegu, kui mõtlen Pontsu või Totu praest, tulevad judinad peale! Nendest on saanud meie loomarohke pere täieõiguslikud ja armastatud liikmed

Mina sain oma kaks küülikut täiesti tavalisest lemmikloomapoest.Tahtsin juba ammu endale küülikut saada, aga vanemasd ei lubanud.Umbes 1 nädal tagasi läksime toidupoodi ja mõtlesime "korraks läbi astuda" lemmikloomapoest "Bosse" ja muidugi tulime sealt ära suure puuri ja kahe tohutult armsa kääbus-lontkõrvküülikuga.

Ma sain endale niimoodi et oli laat.Ma läksin vaatama loomi ja nägin armast küülikut ja mõtlesin osta ja mul oli puur juba olemas kuna mul oli kunagi merisiga.Ma ei ostnud kohe,sest ma mõtlesin siis ära osta kui ära lähen laadalt.Ma läksin ema juurde ja ütlesin,et ma ostsin küüliku.Emal oli algul mida et kas mult enam ei küsitagi vä?(tegelt polnud ma ostnud aga tahtsin lihtsalt teada ega ta väga vihaseks ei saa.Ema ei saanud väga vihaseks ja siis läksin ostsin küüliku ära . Ema olles küülikut nähes oli juba rõõmus ja küsis mis ma talle nimeks panen ja sellest saati talle küülikud meeldivad.

Mina sain Jassu nii, et mul oli sünnipäev. Sõitsime Lõunakeskusesse (meil oli autos vähe ruumi, sest terve pere oli kaasas ja peretuttav ka ja siis ma istusin tema süles.) Ema isa läksid poodi ja palusid mul autos oodata. Tagasi tulid nad väikese rohelise karbiga ja andsid selle mulle sülle. Piilusin sinna sisse ja ossa, jänes! Mu õde hoidis teda terve autosõidu enda süles(koos karbiga) ja siis ma olin ta peale väga vihane. Kodus panime ta puuri ja ma terve päeva vist vahtisin teda ja tema puuri.

Mina sain Mimmu nii et:
Me olime sõbrannaga ja me tahtsime nii väga mingit lemmiklooma..Alguses tahtsime küll Tsitsiljat..aga me ei saanud jaisa ja ema ei lubanud Jänest võtta.Aga me hakkasime pinnima ja siis nad ytlesid et võtke ja siis hakkasimegi otsima.Kõik olid alguses nii kaugel et issi ei olnud nõus minema nii kaugele.Me leidsime ühe lähedalt ja me helistasime aga alguses ta ei võtnud vastu.Umbes 20minutit läks mööda kui ta helistas tagasi ja siis me kysisime ja pärisime.Kui olime kõik teada saanud siis rääkisime isale ka.Ja siis ka samal õhtul läksime järgi

Aga kahjuks enam pole Mimmut.Nyyd on sõbranna küülik kelle nimi on Manfred ja nüüd hoiame teda.

Polegi veel kirjutanud, kuidas ma Jossu sain.

Aga lugu oli nii, et ma olid küülikut tahtnud juba väga pikka aega. Pinnisin kõiki, aga keegi polnud nõus, v.a mu vanaema. vanaema lubas ise mulle osta küüliku, kui mu ema nõusse jääb. Kuidagi sain ta nõusse, läbi suure pinnimise. Kuna me olime kohe varsti kolimas uude korterisse, siis pidin veel kuu või rohkem ootama. Kui me saime kolitud, ja korteris asjad sätitud, läks küüliku ostuks. Vanaema andis raha, leppisime onuga kokku millal ta autoga loomapoe juurde peab tulema, ja läksime loomapoodi. Ennem olin ma pidevalt käinud neid kahte musta küülikut vaatamas, aga kui küülikut ise ostma läksin, oli alles ainult üks, niiet mul polnud valikut, kas emane või isane. Tuli välja et loomapoe müüa ei oskanud sugu vaadata, siis jäi teadmata sugu. Valisime Jossule puuri ja muud tarvikud, ja ostsime ära, ja läksime koju. Paar nädalat hiljem, läksime loomaarsti juurde süstima ja saime ka soo teada, Jossu oli isane. Noh lootsime siiski emast, aga juhtus isane, ja olen rahul isasega.

Ma nägin ühel laadal jänkut ja hakkasin endale ka küülikut tahtma. Hakkasine siis õiget jänkut otsima... Natuke aega hiljem ma saingi endale väikse jänku!

Esimes jänku sain ma nii , et sõbranna läks reisile ja küülik toodi meie juurde .
Peale seda kui nad reisilt tagasi olid tulnud jätsidki nad jänku meile ,

Teise jänku ostsime laadalt , tuttava käest ,

Mina sain oma Joosepi 10ndaks sünnipäevaks vennalt ja vennanaiselt. Mulle olid küülikud meeldinud koguaeg, ja kui vennanaine sai endale kaks emast küülikut, siis lubas et kui pojad tulevad, saan ühe endale. Kui pojad sündisid siis oli aeg välja valida, ma ise ei näinudki neid kordagi kuid vend rääkis mis värvi ja millised pojad on.. Ma tahtsin üleni valget, kuid vend ütles et Temaarust on hall Jänksu kõige armsam. Mõtlesin et mis seal ikka ja uskusin venda. Kuna mu vanemad aga nõus ei olnud jänku saamisega siis ma ei saanudki enda sünnipäevakinki tükk aega kätte... 5 kuud hiljem, 2000 aasta Jaanuaris, tuli aga vend ema töö juurde, olime isaga ka juhuslikult seal. Vend kutsus mind auto juurde, ja mina ma nägin...pappkastis vaatas mulle vastu maailme kõige armsam karvapall! Kuna vend pidi edasi sõitma otse venemaale ja polnud aega enam jänkut tagasi viia, siis nii Ta mulle koju saigi viidud. Nimega polnud raske, sest varem olin juba välja mõelnud et kui on poiss siis on Joosep ja kui on tüdruk siis Roosi. Alguses elas ta meil pappkarbis, veidi aega hiljem sai Talle aga suur puur ostetud ja Temast sai terve pere lemmik. Ehk siis vanamees saab nüüd meil juba 10 aastaseks, Maailma kõige armsam ja parem jänku. Oli Roosile heaks "abikaasaks" ja lastele heaks issiks

Roosi, sain ma endale aga pool aastat hiljem. Joosu muutus veidi kurjaks, mõtlesime siis talle veidiks tuua naise. Vennanaise juures saime siis teise emase küüliku seltsi talle. Jutt oli et emane jänks on meie juures seni, kuni pojad kasvavad suureks, saame nad ära anda ja siis viime emase küüliku tagasi. Aga kui aeg oli sealmaal, siis ema viskas nalja, et Joosu võttis endale naise, kus te saate nad nüüd lahutada, ja nii Ta meile jäigi. Tegelikult Tema nimi oli alguses Hopp, kuid ta võttis nime Roosi ruttu omaks õnneks. Ja kui öeldakse, et täiskasvanud küülik ei võta uut omanikku omaks, siis Roosi oli ehtne näide vastupidisest. Vennanaist ta ei tundnud enam äragi, aga mina olin Tema ainus ja õige keda ta usaldas. Aega läks aga asja sai. Kahjuks teda enam meie seas ei ole.. Paari nädala eest Tema eluküünal kustus, oleks see aasta 11neseks saanud juba Nüüd on ta ilusti karbi sees surilina all padjal puhkamas. Ja haual on suur hauakivi. Mälestustes aga elab edasi.

Uusi jänkusid niipea võtta küll ei kavatse, ehk siis kunagi kui Joosu eluküünal kustub, aga ma loodan et see niipea ei juhtu veel

Ma sain Nännu oma kooli alguse ja sünnipäeva kingiks vanisalt ja emalt. Tuusti ostsime sellepärast, et ta oli nii nunnu ja ka sellepärast, et Nännul oli kaaslast vaja.

Mina armusin küülikutesse tänu Kallikerale. Ja mingi aeg ta pakkus mulle, et on võimalik saada ühte väärkoheldud küülikut vms. Mina alguses mõtlesin, et mina tahaks aga kas mees ka tahaks. Selles suhtes, et olime varem juba sellel teemal rääkinud ja mõtlesime, et ei hakka mingit looma võtma, kes tema eest hoolitseb, kui meie kuskile ära sõidame vms. Sellele pakkus aga jällegi Kallikera abi - kuna ta elab suht meie ligidal, siis saab tema seni pisikese eest hoolitseda. Ma siis alustasin jälle mehega seda küülikujuttu. Alguses ta ütles et ei taha, kui ma siis ütlesin, et okei ei võta siis, siis ta ütles, et ei ei. Mina ütlesin oma argumendid, et miks ma ei taha, nüüd sina ütle oma argumendid, et miks me peaks võtma. Ja nii siis minu sõna peale jäi, et ikka võtame aga otsustasime võtta küülikupoja, mitte nn teise ringi küülikut. Ma otsisin siis netis igast kuulutusi ja leidsin ühe sobiva ja mingi nädal hiljem oli pisike meie .

Ma olin juba ammu loomakest tahtnud, aga kuna kodus polnud ruumi, olin selle mõtte maha matnud. Siis tuli kolimine suuremasse elamisse ja mõtte kerkis taas, kuid väga aktiivselt ma sellega ei tegelenud. Seejärel sattusin laadale, kus suht esimese asjana jalutasin mööda küülikute puurist kus oli kolm jänksi. Mitu korda kõndisin mööda ja vaatasin ja imetlesin. Lõpuks ei suutnud vastu panna ja küsisin müüja käest, mis soost, kui vanad, palju maksavad. Vastused saadud valisime jänksi välja, aga see oli emane, minu sooviks oli isane, ja siis ronis puuris olevast torust lõpuks kolmas jänes välja, temal ainsana polnud veel mõlemad kõrvad alla vajunud ja selle küülike me omale ostsimegi.

Esimesed kaks nädalat elas ta mul toas aedikus, sest lähimates loomapoodides polnud ühtki normaalselt puuri. Ühes poes pakkus müüja mulle mingit 50 cm puuri Netist leidsin ka ühe loomapoe, kus puurid müügil olid, aga ka seal ei olnud sellel hetkel ühtegi küülikule sobivat puuri. Nii siis pidigi meie jänks aedikus elama, mugav elu ma ütleks, sest aedikul oli pikkust pea 1,5m.

Jänes oli minu unistus.Alati tahtsin.Aga esimese küülikuga ei vedanud mul, oli emane ja suri ära emaka kasvajast...(((( Väga kaua ilma ei saanud olla...Nädala pärast olime mehega Tallinna poole teel, sest seal juba ootas meid minu armas sõbrake. Ta on osa mu elust, kõige parem sõber kes usaldab mind ja kunagi ei vea mind alt ja ei petta...isegi sii kui mul tuju on paha ka tema on vaikne ei jookse nii hullumeelselt ringi...ühesõnaga tunneb kõike mis ka mina.
Aga ikkagi ükskõik kus ma olen esimene koht kuhu ma kihutan on loomapood, kohe otsin puuri kus pisikesed jänkud on ja väga kaua võin nautida seda pilte, kuidas pisikesed magavad, mängivad, söövad ja nn.....Loomulikult minu jaoks on minu Buska kõige armsam )))))

Heh, avastasin, et ei olegi Pitsust siin veel rääkinud. Kuigi ta on mul juba 9 kuud.

Eelmisel suvel olin augustis mõnda aega saaremaal. 23ndal sõitsime sinna ja 26ndal tagasi. Kuna pühapäeval jõudes olime väsinud, siis puhkasime niisama ja kusagil ei käinud. Esmaspäeval aga läksin päeval linnapeale jalutama. Jalutasin ringi, pildistasin ja nautisin Kuressaare tänavaid ja päikest. Avastasin et kaubamajas on lemmiklooma pood, muidugi ma pidin sealt siis läbi astuma. Olin endas täiesti kindel, et poes ma looma ei osta, alati nad seal nii hädised ja liiga noored. Seal poodi aga sisse astudes märkasin imearmsat lontkõrv küülikut. Keksis ringi, pugis kahe suupoolega toitu sisse ja vaatas mulle siis nii rõõmsalt otsa. Palusin teda korraks enda sülle. Ja kui poiss mu sülle sai siis vaatas oma suurte silmadega mulle otsa, et kas nüüd läheme koju või. Arvata võib ju et mu süda sulas ja broneerisin ta ära. Muidugi siis tuli natuke aega seda inimest nuruda, kellega seal viibisin. Kolmapäeval aga läksime poisile järgi. Ja ta ei kartnud üldse, hästi uudishimulik oli nii autos kui ka kodus. Samal päeval tuli ka Brunette oma Plärtsiinaga külla, meie nunnud said siis koos aias ringi joosta ja kasse hirmutada. Alguses öeldi et ta on emane, siis oli meil Miisu, aga kuna lõpuks talle munad tekkisid siis sai Pitsuks ümber ristitud. Ja ta muutub iga päevaga meile aina kallimaks

Esimese küüliku sain oma vanaemalt, kellel olid küüliku pojad. Praeguse ja eelmise küüliku kinkisid mulle onu ja tädi...

Esimese küüliku sain praeguseks peaaegu aasta aega tagasi sünnipäevaks. Elukaaslane teadis, kui väga mulle nad meeldivad ja pakkus välja, et kas tahan et ma ise valin uue sõbra välja ning tema siis maksab kõige eest mis selleks kulub, k.a siis varustus. Nii siis läksimegi poodi, kus kohe sobiva küüliku leidsime:) Teine küülik tuli meile Härma talust Tapa lähedalt talvel jõulude paiku. Rohkem jõulukinke sel aastal üksteisele ei teinud, küülik oligi meile mõlemile jõulukingiks:) Mõtlesime elukaaslasega pikalt kas võtta esimesele sõbranna seltsiliseks. Mõeldud-tehtud:) Olen väga rahul oma jänkutüdrukutega:)

Me tõime Jutsu Tallinna loomaaiast.

Mina sain oma jänese nii, et ühel päeval pärast kooli läksime loomapoodi. Seal oli üks must jänkopoiss ja ta hakkas mulle kohe meeldima. Kohe, kui koju jõudsin helistasin emale ja küsisin selle kohta ja ema ütles kohe ei. Olin väga õnnetu ja hakkasin emmelt seda jänest igaõhtu moosima. Üks päev oli vaja kutsule toitu osta ja leäksime sinna loomapoodi, kus oli must jänku. Vinnasin, siis emme teda vaatama. Ka emale hakkas jänkupoiss koheselt meeldima ja ta lubas, et mõtleb sellepeale. Lõpuks, siis vinnasin ema veel üks päev sinna poodi. See oli täpselt viis minutit enne poe sulgemist. Siis ütlesin emale, et peame ta ära ostma. Mõeldud tehtud! Ta pandi imetillukesse ja kitsasse pappkarpi, kust ma ta kohe välja kiskusin. Kohe, kui Jackson must jänkupoiss meile koju jõudis kekskles ta mööda tuba ringi ja uudistas temajaoks uusi asju. Nüüd juba ronib meil kappide peal ja enam polegi midagi väga uudistada. Nimeks sai, siis talle Jackson. Vahest ronib isegi mulle sülle ja limpsib näppe.

Nupsiku kojutulek:
Kuuliku mõte tuli sellest, et kassi, koera pole võimalik võtta, kuna mul võib uuesti allergia välja lüüa. Väiksed puuriloomad juba olnud noorena.. hamstrid ja viirpapagoid. Sõelale jäid veel tuhkur ja küülik. Ma tegelikult kardan tuhkruid , pole mind kunagi näksanud, aga hirmutavad nende teravad küüned ja hambad. Otsustatud sai sedasi, et ühe kasvataja sõnul reksküüliku karvastik sobib allergikule. Niisiis käisime mitmed Tartumaa kasvatused läbi ja viimases leidsimegi oma Nupsiku Puuris oli koos ema ja õega, paistis kohe silma, et üleni valge ning siniste silmadega.
Enne koju toomist tegin põhjalikku uurimist Pisi foorumis ja kasvatajalt. Koju tõime 10.aug.2010 3 kuusena. Ei ole just kõige sõbralikum ja ei nuru paisid ehk korra kuus, aga armastame teda sellisena nagu ta on

Kui ma olin väiksem, siis ma ledisin metsjänese, kes oli ära eksinud ( ta oli peopesa suurune), ma ei saanud teda sinna jätta, sest ta jooksis järgi ja vaatas mind nii armsalt. Niisiis v6tsin ta koju kaasa, muidugi ma teadisn et ta ei ela kaua, sest ta vajas emapiima veel...kui ta suri, olin ma nii kurb ja nutsin, emal & isal hakkas kahju ning me p6rutasime Tartusse, et osta mulle oma esimene lemmikloom. Ta oli 2 kuud vana, kui ma ta sain ja praegu 4-ne

Jännu oli nimeks ja saime ta Ülemiste Bossest. Terve varsustusega, sest tegelikult ei teadnud me midagi jänkudest. Jõudsime koju ja vanaema ja vanaisa lendasid õhku, sest nad ei tahtnud loomi majja aga mina, mu õde ja ema tahtsime. Alguses oli vanaema ja vanaisa väga sellevastu, et looma majja võtsime aga pärast ta oli nende lemmik eriti vanaisa lemmik.
Ja selle päras oli, et Jännu on 1aasta ja 5kuud surnud. Aga me plaanime võtta kaks jänkukest siis kui teised närilised on läinud parimatele jahimaadele. Nagu öeldakse, et elu õpetab.