Jänkude saamislood

[Mariiie]

Räägiksin heameelega veel sellest, kuidas mu kaks eelmist küülikut meie juurde sattusid, aga kahjuks sellele möeldes tulevad ainult pisarad silma, seega räägin kolmandast küülikust:

Pärast Sälly surma(25/04/13-23/11/13), ei olnud ma jälle mina ise. Ma armastan küülikuid ning nad on mulle kui lapse eest. Nagu mingi needus oleks meile pandud, aga ma südamest loodan, et väikese Mikukesega midagi ei juhtu.
Mu mees oli teadlik sellest, et ma pärast eelmise küüliku surma sain vaevu magatud ainult kolm tundi ning enamus ajast päevast ma ainult nutsin. Niisiis otsustaski ta minna koos minuga linna, loomapoodi. Mulle oli ammu juba silma jäänud üks karamelli-šokolaadi karva küülik. Mees pakkus üht musta küülikult mulle, kes seal puuris energilisena ringi jooksis. Samas ta oli küll lontkörv, aga must ei olnud päris minu möte, kuna ta ei paista eriti välja(öösiti enam). Poemüüja andis selle karamelli karva küüliku mu sülle ning ma vaikselt armusin temasse, kuna tema imearmsad silmad völusid mind ära ning see, kuidas ta mu löua alla puges oli nii vörd armas.
Miku on hetkel veel 4-kuune, ning üsnagi söbralik on ta voodis, aga puuris ja pörandal on kohati arg. Nunnumeeter on tal alati pöhjas, kui ta voodis tekist endale "koopa" teeb ning magama jääb... Ma usun, et ka Miku on önnelik, et sai löpuks mugavamasse elupaika.