www.pisi.ee

Välismaal on juba igal pool olemas lisaks koertele ja kassidele ka näriliste varjupaik. Mõnede Loomakaitse Seltsi liikmetega arutasime, et mida rohkem aeg edasi ja mida rohkem loomaomanikke tekib, seda enam kisub mõte ka näriliste varjupaiga loomise poole. Minu teda on Eestist Soome juba kaks väärkoheldud jänkut uude kodusse läinud, võib-olla ka rohkem. Samuti on hoovi pealt leitud "vabasse loodusesse viidud" hamstreid, rääkimata nendest õnnetutest juhtumistest, mida siin foorumis on rääkitud näriliste kohtlemisest. Mis teie arvate, kas varsti on ka Eestil tarvis varjupaika pisinärilistele?

Tegelikult arvan, et nii kaua kui seda pole, pole seda ka vaja Kui tuleb selline varjupaik, siis hakkavad inimesed seda ka kasutama, ehk siis toovad pahandust teinud jänese (või mis iganes looma) sinna, et lahti saada. Kui sellist kohta ei ole lepivad nad varem või hiljem selle pahandusega ja loomake jääb peresse edasi.
Teistsugune on lugu muidugi väärkoheldud loomadega, kuid ega neid omanikud varjupaika vast ei toogi, sest nende arust on tavaliselt asi korras ja vaevalt, et tahavad trahvi saada (kui toovad kehvas seisus looma siis põhimõtteliselt saab ju trahvi teha). Need juhused on õnneks harvad kui loomake õue lahti lastakse, enamasti ikka üritatakse maha müüa või siis loomapoodi sokutada. Vaevalt, et neid loomapidajaid nii palju nüüd lähiajal juurde tuleb, kes lemmikutest varsti tüdinem.
Varjupaik nõuaks üsna palju raha ja ju hakkab sinna loomi kogunema nagu koertevarjupaikagi ja sealt võetud pisinäriline on arvatavasti inimesest võõrdunud ja arg.
Hetkel igatahes arvan, et sellist eraldi varjupaika pole mõtet luua (see ju asuks ühes Eesti nurgas ja mujal loomad ikka samas seisus). Pigem tuleb inimestele selgeks teha, et looma võtmine toob kaasa kohustusi mitmeks aastaks.

Pärnu varjupaigas on üsna viimasel ajal olnud sees kääbushamster ja viirukas, mõlemad leidsid kiiresti uue kodu.
Minule teadaolevalt on viimase paari kuuga Pärnust leitud pesakond kodurotte (kastis ja põõsa alla visatud), kaks äravisatud küülikut, pesakond hamstripoegi ja paar papagoid (viirukas ja jako). Kui linnud olid tõenäoliselt ise kodust plehku pannud, siis teiste loomade kohta seda öelda ei saa - ma ei tahaks hästi uskuda, et küülik kodust põgenedes paneelmaja kõrvale suurde prügikasti poeks...
Kuulsin ka, et keegi olevat leidnud kaks hüljatud tsintsut, aga selle jutu tõele vastavust ei julge 100% kinnitada.
Nii et probleem on igatahes üsna terav ja järjest tõsisemalt pisiloomade varjupaiga teema päevakorda kerkib. Lemmikloomade arv kasvab meil kahjuks tunduvalt kiiremini, kui vastutustundlike loomapidajate arv...
Varjupaik pisiloomadele ja lindudele on kahtlemata vajalik, aga iseasi on see, millistest vahenditest seda finantseerida saaks. Kui koerte-kasside varjupaika rahastavad valdavalt kohalikud omavalitsused, siis pisiloomade puhul see nii lihtne ei ole - omavalitsustel puudub selle vastu huvi. Põhjus lihtne - suur hulkuv koer tänaval võib inimestele säärde kinni karata, aga põõsa all värisev küülik seda vaevalt teeb. Seega probleemi nagu pole...
Tõenäoliselt jääks säärase varjupaiga loomine puhalt erakapitali kätesse. Ja kui arvestada tulevaste varjupaiga elanike liigiomaseid vajadusi (pluss liigiti erinevad vet. menetlused), on varjupaiga rajamine üsna kallis ettevõtmine. Oeh, ma ei julge isegi ennustada, kui kallis...

Õnneks siinkanis pole kunagi mõnd pisilemmikut nö. vabas looduses kodust väljavisatuna näinud. Suuremates linnades on aga neid küll
Selgitustööd on küll mõttetu teha. Milleks? Kui inimene on lihtsalt võtnud endale maakodusse toreda ja pehme küüliku vms., et oleks tore lapsel mängida, siis teda ei huvitagi, et loomal ka mingid vajadused võiksid olla. Ja keda huvitab, kuidas oma lemmiku elu täiuslikumaks muuta, tuleb nagunii lontusse
Selgitustöö mõjub väga vähestele. Kõige tõhusam on selgitustöö vast laste seas, kes on suuremad loomaarmastajad kui täiskasvanud ja väärkohtlemine on tihti lihtsalt teadmatusest tingitud. Kui palju on räägitud, et kassipoegi ei tohi uputada? Kui palju on räägitud, et enne koera või muu lemmiklooma võtmist tuleb asi korralikult läbi mõelda? Inimesed on kahjuks liiga egoistlikud
Kõige suurem probleem on tõepoolest raha leidmine. Hüljatud pisilemmikloomi on palju vähem kui kasse/koeri ja nad pole nii vastupidavad ega ka ohtlikud, nii et inimesi üldiselt ei huvita, mis neist saab Koertevarjupaikadesse aga ollakse ju küll nõus vastu võtma ka pisilemmikuid? Kes tahab, võib sealtki endale lemmiku leida. Sellise varjupaiga ülalpidamine ja loomine jääks vaid fanaatikute mureks, ma arvan.

Ma tean, et ELS käib rääkimas koolides lemmikloomapäevadel (kui kutsutakse). Käisin ise ka korra nendega kaasas. Päris huvitav oli.

Muide - siin teemas oli juba pikk vestlus teemal Hiiumaale pisinäriliste varjupaiga avamine ja seda võiks seal jätkata. Seal isegi peavari + loomade ravimisvõimalused ära plaanitud, seega omajagu tööd tehtud. Samuti on ka teoreetilisi arutlusi seal küllaga, kas asjal on mõtet ja kas ta end ära tasub (rahalises mõttes - kindlasti mitte ).

Heategevus ei peagi ennast rahaliselt ära tasuma. Aga kui ka algkapital puudub ja keegi rahaliselt üritust toetada ei suuda, siis jääb selline algatus nagunii katki.
Ise arvan, et pole vajadust tegeleda tagajärgedega, pigem teha ennetustööd ja seda rohkem lastevanemate seas. Lastel võivad olla loomavõtmise ideed...vanemad teadku, mis see reaalsuses endast kujutab...

vaigla kirjutas:pole vajadust tegeleda tagajärgedega, pigem teha ennetustööd ja seda rohkem lastevanemate seas. Lastel võivad olla loomavõtmise ideed...vanemad teadku, mis see reaalsuses endast kujutab...

Tagajärgedega tuleb ikka tegeleda, aga sellega paralleelselt tuleb ka ennetustööd teha. Ainult tagajärgedega tegelemine ei vii muidugi kuhugi. Õnneks on ka Pärnus õige pea käivitumas loengute seeria - ELSi liikmed Birjo Piiroja ja Anna Šibajeva valmistavad praegu ette materjale. Ehk on ka sellistest loengutest abi.

Minu suureks unistuseks oleks luua ka närilistele varjupaik, mitte selle mõttega, et loomast tüdinenud omanik toob lemmiku varjupaika, vaid just nendele loomadele, kelle kohtlemise kohta on tulnud kaebusi, või kes on leitud põõsa alt. Kindlasti leidub väärkoheldud närilisele parem omanik. Nii oleks varjupaik just kui ajutine hoiukodu. Probleem on tõesti rahas, üks võimalus oleks mittetulundusühingule mõelda ja vet kulud annetustest ja omast taskust tasutud saaks, sest nagu Tom ütles, pole omavalitsustel selleks huvi(loomulikult peaks mu sissetulek olema kolmekordne praegusest) Siis kui mõelda, et koertele on tarvis üsna ruumikat elupaika, siis näriliste puuride ehitusega saaks samale territooriumile neid rohkem asutada kui üks boks koerale.
Teine ja parem varjant oleks pakkuda hoiukodu teenust, sest seda teevad ka tavalised inimesed, kelle sissetulek ei ole väga suur näiteks kasside ja koerte puhul. Lihtsalt on olemas koht, kuhu tuua näriline, kes uut kodu vajab ja inimesed tegelevad selle probleemiga. Kindlasti on ka praegu neid inimesi, kes võtaksid oma hoolde ajutiseks mõne hüljatud lemmiku, kuid minu mõte on see, et kodu oleks spetsiaalselt selle eesmärgiga ja suunitlusega: pakkuda majutust ja hoolitsust uue kodu leidmiseni. Sellisel juhul ei oleks ju kulutused suuremad, mõnel inimesel on kodus kümme närilist lemmikuna, kuna Eestis hüljatud karvikute protsent väga suur ei ole, jääks loomade arv enam vähem samaks, lihtsalt vahetuks, kui mõni leiab uue kodu, või mõni loom tuleb juurde. Või olen ma liiga sinisilmne? (kes mu mõttest aru sai)

Muide kahju et rotipoja idee soiku jäi, aga üksinda seda asja vist tõesti välja ei vea. Hea vähemalt et keegi ka enne mind sellele teemale mõtles. Kui ma vähemalt oma elamispinna saan, hakkan asjaga küll tõsisemalt tegelema. Kahju, et rotipoeg Hiiumaal on, sest loomatohtrit oleks ju hädasti vaja ja partnerluse vastu pole mul midagi.

Tjah selline hoiukodude võrgustik üle Eesti oleks üsnagi mõeldav ja ka teostatav. Samas ise vast hoiukodu pakkujaks ei hakkaks, kuigi oleks tore erinevate loomadega tegeleda jne aga samas tekib oht mu enda loomadele seoses parasiitide ja haigustega mida väärkoheldud loomad võivad kanda. Niisiis tuleks leida üsna palju inimesi (ainult ühest inimesest ühes Eesti nurgas ei piisa ju), kes oleks nõus ükskõik mis ajal ükskõik mis seisus looma vastu võtma ja siis teda oma kuludega ravima ja hooldma kuni leidub uus omanik (kui leidub).