Täna hommikul jooksin siis arsti juurde. Üldiselt läks nii nagu ma kartsin, sest eestis ju näriliste spetsialiste ei ole ja piirduti ainult röntgeniga (see talle eriti ei meeldinud ning kutsus esile uued krambid). Igatahes välistatisime mürgituse, traumad ja kopsupõletiku. Arsti ainukeseks kahtluseks jäi idiopaatiline epilepsia ja kesknärvisüsteemi haigused. Uurisime lisaks veel igasugustest raamatutest, aga midagi tarka me ei leidnud. Nii me siis saimegi nädala ajase antibiotsi kuuri, et välistada muid põletikke, mida me võibolla ei diagnoosinud ja kogu lugu.
Kahjuks on šaariku seisund küll siuke, et ma kardan, et varsti läheb ta üle vikerkaaresilla Vanale Paksule külla
Loodan, et see siiski midagi on, mis mööda läheb. 
võtab juba pisut sööki ja teeb laual kiiremaid ringe