Tegelikult kuulub porfüriinide rühma hulk orgaanilisi ühendeid, mida võib leida kõikjal eluslooduses. Porfüriinide eripäraks on see, et nad seovad metalle. Porfüriini keskmes olevad neli lämmastiku molekuli on jutkui hambad, mis võivad püüda ja hoida kinni erinevaid metalliioone nagu magneesium (Mg), raud (Fe), tsink (Zn), nikkel (Ni), koobalt (Co), vask (Cu) ja hõbe (Ag).
Kui porfüriin seob endaga mõne metalli, muutuvad tema omadused ja nimetus. Näiteks sidudes raua iooni muutub ta ferroporfüriiniks ehk heemiks. Veres olev hemoglobiin sisaldab nelja heemi molekuli ja suudab tänu sellele hapnikku siduda. Ka väga tähtis molekul klorofüll, mis aitab taimedel päikeseenergiat kasutada ning muudab taimed roheliseks, on osalt porfüriini molekul, mille keskmes on magneesiumi ioon. Vitamiin B12 koosneb samuti porfüriini molekulist, mis on sidunud koobalti iooni.
Seega on porfüriinid äärmiselt tähtisad orgaanilised ühendid. Neid võib leida pea kõikjal eluslooduses, nii taimede kui loomade rakkudes, kus neil on väga palju erinevaid funktsioone.
Porfüriin ja rotid
Rotipidajad on eelkõige huvitatud ühest porfüriinist, mida eritab Harderi nääre ja mis ilmub roti silmade ümber. See võib olla rotivõõrale inimesele suhteliselt hirmutav, kuna näeb välja nagu punased pisarad või veri. Mõned porfüriiniplekid vahel harva on normaalsed, kuid pidev tugev porfüriinieritus võib olla märk stressist, haigusest või viletsast toidulauast.
Harderi nääre
Esimesena kinnitas Harderi näärme olemasolu punasel hirvel Johann Harder aastal 1694. Harderi nääret võib leida pea kõigil selgroogsetel, kellel on kolmas silmalaug, kuid eriti suur on see närilistel ja rühma Ungulata (kabjalised, sõralised) kuuluvatel loomadel . See nääre asetseb silmamuna taga kolmanda silmalau alaservas ja ümbritseb silmanärvi. Inimeste Harderi nääre on korralikult välja arenemata.
Harderi nääre on eksokriinnääre, mille eritised katavad silma ning jõuavad läbi pisarakanali ka ninna. Seega võib rott puhastamise ajal neid eritunud vedelikke nina ümbrusse ning karvadele laiali ajada.
Harderi näärme eritised: lipiidid, melatoniin ja porfüriin
Harderi nääre toodab eelkõige lipiide ehk rasvu (Satoh et al. 1996, Buzzell 1996, Harvey 1991). Need niisutavad silma ja kolmandat silmalaugu (Buzzell 1996, Sakai 1981). Lisaks lipiidedele toodab see nääre veel melatoniini ja porfüriini (Djeridane ja Touitou 2001, Rohonyi ja Kelenyi 1962). Porfüriini, mida Harderi nääre toodab, nimetatakse protoporfüriin IX (PPIX), mis ei ole ühegi metalli iooniga seondunud (Cui et al. 2003). Porfüriini hoitakse näärmes endas (Djeridane 1996, 1994).
Harderi näärme porfüriini eritus tõuseb vanusega, näiteks 20 kuu vanune rott eritab tunduvalt enam porfüriini kui 3 kuu vanune. Umbes kahe aasta vanusena hakkab see eritusvõime jällegi kahanema (Rodriguez et al. 1992).
Siiani ei ole täpselt aru saadud, mis täpselt on Harderi näärme porfüriinierituse eesmärgiks. Arvatakse, et see võib kaitsta silma valguse eest, kuna porfüriini eritus tõuseb eredas valguses (Hugo et al. 1987, aga vaata ka Shirama et al. 1987). Porfüriin võib ka reguleerida mõningaid ensüüme, mis asuvad Harderi näärmes (Cardalada et al. 1997).
Liigne porfüriini eritus rottidel
Vahel toodab rottide Harderi nääre tohutult palju porfüriini, mis eritub silmadest tilkadena ja kuivab silma ümbrusesse. Eritis jõuab ka läbi pisarakanali ninna ning võib määrida nina ümbruse. Pestes võib rott oma käpad ja ülejäänud karvastiku ära määrida. Vahel harva natuke porfüriini on normaalne, kuid regulaarselt suuremas koguses porfüriini võib tähistada tõsisemaid probleeme.
Porfüriini eritus suureneb stressis, haigetel või vale/vähese toitumusega rottidel. On leitud, et äge stress nagu liiga vähene magamine (Hipolide and Tufik 1995), vee vähesus (Figge ja Atkinson 1945, aga vaata ka Harkness ja Ridgeway 1980), liigesevalud (Harper et al. 2001, Kerins et al. 2003) jms. põhjustavad ägedamat porfüriini eritust. Samuti on leitud tugev seos suurenenud porfüriinierituse ja mitmete haiguste vahel nagu mükoplasma, salmonelloos, SDA (sialodacryoadenitis) jt. (USF Div. Comp. Med.) Ka piiratud söögivõimalused võivad tõsta porfüriini tootmist (Sakai 1981).
See ei ole muidugi kõik, kuid siinkohal tahtsime näidata, et porfüriini erituse hulgal on olemas seos stressi, valu, haiguse ja viletsa dieediga.
Esimesel pildil on vaid veidi porfüriini nina ümbruses. Kuni seda pidevalt ei ole, seni on see täiesti normaalne ja võib tuleneda ka lihtsalt väikesest stressist (nt. pildistamine). Teisel pildil on hulk porfüriini silmade ümbruses ja tuleks vägagi tõenäoliselt hakata otsima porfüriini põhjust.
Teksti allikas - Hanson, Anne; "Those red tears: porphyrin and the Norway rat"; Rat Biology; 06.02.2008 [09.02.2012]
Teksti tõlkis - Kissu
Kogu eestikeelne tõlge kuulub Pisi.ee foorumile.
