Tupsu oli umbes 2 aastane, müüja ei osanud sünniaega õelda. Oli üksik puuris ja suht suur juba aga minu südame võitis.
Eelmine kuu ilmus kasvaja kõrile, kasvas nii järsku nii suureks.
Ei kahelnud ka kas lõigata või ei, kohe tuli jah, et lõigata. Parem riskida kui lasta niisama. Arvasin, et ilusti toibunud aga ju siis ei olnud. Üleeile ei võtnud järsku enam jalgu alla ja jäi järjest loiumaks, hingas ka raskelt. Helistasin kärmelt arstile, et sinna viia. Läksin siis tunni pärast, sai kolm sutsakat ja pidin järgmine päev helistama, et kuidas on, kuigi palju lootust ei antud, kätte võttes oli nagu elutu, lihtsalt rippusid jalad ja esikäpad, oli siuke lödi vms. Ja niisiis kodus paar tundi hiljem, raskenes hingamine veelgi. Olin kogu aeg ta kõrval, vaatas mulle pilus silmadega otsa ja hakkas ka naksutama hingates ja vilistama ja kui korra pilgu põõrasin, oligi kõik.
Niii raske lihtsalt olla.. Ei tea mida teha, ainult pisarad voolavad. Ei tea kuidas üle saada.
Võtsin uue rotu täna, arvasin, et kergem olla, leevendab südamevalu aga ei, raskem on, justkui oleks alt vedanud Tupsut. Tupsu oli ju kreemikas ja punaste silmadega, tahtsin samasugust täpselt aga võtsin ikkagi musta, ei tea miks, oleks võinud ikka samasuguse võtta.
Tagantjärele mõeldes, et vist ei tasunudki ära. Viimane kuu aega ainult igast probleemid kimbutasid. Kuigi käisin arsti vahet kogu aeg, pole tunnet, et tegin kõik ja tunnen, et oleksin saanud rohkem teha. Ohh ma ei tea, sain välja rääkida.. Südamevalu ja piin ja kurbus jääb rotu surma puhul ikka päris kauaks kiusama.
Ja nagu suht igaltpoolt lugeda võib, pole eriti kellegil jäänud rotu peale operatsiooni elama, isegi mitte hiljem oppi. Väga kahju, et loodus nii on.
Ma ei saa aru lihtsalt, millega pisike selle ära teeninud oli, niiii ebaõiglane.
Igatsen niiii väga oma Tupsu.
Üleüldse, kahetsen tegelikult, et võtsin, rotudel mingi maagiline mõju, saavad niii kalliks ja jäävad nii südamesse, parimad kaaslased maailmas.