Huh, tundub, et täna on mul rohkem küsimusi kui vastuseid... . 1,5 aastat tagasi oli teemaks, et meie üks chinchilladest suri ära ja siis me mõtlesime, et võtame kõrvale uue. Aga siis mu vanem poeg läks selle mõtte peale täiesti endast välja. Ta sattus nii jubedasse hüsteerikasse, et hakkas lausa oksendama. Ta lihtsalt kartis, et kui võtame uue, siis sureb Vurru ka ära (väikse lapse asi noh ). Igatahes sellist reaktsiooni nähes matsime mõtte maha ja panime kogu oma vaba aja ja energia Vurrule seltsiliseks olemiseks. Siiani pole nagu väga hullu midagi olnud, aga umbes viimased 6 kuud on märgata, et ta otsib seltsilist. Mul sõbrannal on pisike nö taskukoer, kes tõesti on nii väike, et võiks vabalt Vurrule meenutada meie kallist Kikut, kes kahjuks suri. Ja igakord kui sõbranna oma koeraga meile tuleb, läheb Vurru nii pöördesse. Ta roniks lausa läbi puuri võre kui vähegi võimalik. Ja mitte hirmust, vaid ta tahab meeletult selle koeraga sõprust sobitada. Koerake aga ei tee Vurrust suurt väljagi . Ja igakord kui koer ära läheb, siis on Vurru nii kurb, ei mölla öösel ringi, ei taha õhtul puurist välja tulla... Kahju on tast. Aga samas ma ei tea, kuidas ta uue elaniku vastu võtaks. Ta on juba 1,5 aastat üksi elanud. Kas oleks veel mõeldav uus seltsiline kõrvale või on see halb idee?
Päikest,
Entera