Antisotsiaalsed deegud :(

[ilts00]

Nimelt on mul tõsine probleem minu deegudega või täpsemalt öelda vist minuga.Nimelt olen juba 5 aastat rotte kasvatanud ning pool aastat tagasi suri mu viimane rott vanadusse.Otsustasin võtta deegud, kuna olin nende kohta uurinud ja nad pidavat väga toredad ja taiplikud loomad olema(nagu rotid).Mõeldud tehtud.Kuid nüüd,kui mul deegud olnud juba 3 kuud, kuid nad ei ole sugugi seltskondlikud loomad.Esimesed 2 nädalalt ma püüdsin neid mitte eriti puutuda, kuid ülejäänud aja ma pidevalt harjutasin oma kätega neid(andsin süüa käest ,tõstsin endale sülle), kuid muutusi pole toimunud.Nad on väga metsikud ega taha inimesega mingit tegemist teha.Ma olen neid juba 2 kuud mööda tuba lahti laksnud jooksma, kuid peale seda püüan ma neid mööda tuba pool tundi ,mille peale ma väga vihastan, sest nad põgenevad ikka elu eest.Isegi maas toiduga istudes ja neid vaikselt kutsudes nad juurde ei tule.Vahetevahel nad hammustavad ka käest, kuigi neile haiget pole kunagi tehtud.Mõnikord hammustavad päris valusalt.Ma juba vaikselt hakkan kahetsema,et need loomad endale seotasin.Kuna mul on olnud elujooksul 3 rotti ning nad kõik on olnud ülimalt sõbralikud ja head lemmikloomad ei mõitsa ma,mis siis minu deegudega lahti on.Kas tõesti hakkavad nad eluaeg nn. hamsrid olema?(ma ei salli hamstreid, kuna nad tunduvad alati üli mittesõbralikud ja eelistavad oma elu omaette puuris elada)

Ma loodan, et te mõistate mu probleemi ega mõista mind hukka.Kirjutan siia kuna olen ülimalt mures sellepärast, sest igapäevaga need loomad aina tõukavad mind endast eemale.Kas tõesti lõppeb kõik sellega, et pean oma loomad lihtsalt ära andma, kuna oma närv ei pea vastu?

[Pinto]

Deegut ja rotti ei saa eriti võrrelda. Rott on hästi sotsiaalne ja tahab inimese juures olla (kui ta vähegi sotsialiseeritud on). Deegud on aga pigem omaette tegutsejad, mitte süles magajad (erandeid on muidugi ka, aga vähe). Nad võivad küll inimese peal natuke turnida, siis aga on neil taas vaja omi toimetusi minna tegema. Kui nad on pisikesena ka sotsialiseerimata jäetud (poest ostetud deegude puhul üsna tavaline, et neid keegi eriti sotsialiseerinud pole), siis seda vähem neid inimene huvitab. Toas neid püüdes hakkavad nad kätt aina rohkem kartma ja siis on nagu surnud ring- käsi pakub head paremat, aga samas rabab toas neid kinni.

Asja teeb keerulisemaks ka deegude hea mälu. Võimalik, et neid on halvasti koheldud juba ennem sinu juurde tulemist ja sealt ka see inimese hirm.

Vahest on aga ka nii, et isegi kui neid hästi sotsialiseerida, ei taha nad siiski inimesega tegemist teha. Olen näinud liivahiirt, kelle vanemad olid sõbralikud ja tervet pesakonda sai väikesest peast sotsialiseeritud. Ometi oli pesakonnast üks isend, kes ei hakanud kunagi inimest millekski pidama. Põgenes ikka eest ja ei olnud isegi maiuse käest võtmisest huvitatud. On ka rotte, kes inimesega kunagi ei lepi. Seega alati ei aitagi sotsialiseerimine.

Deegu kardab peremeest <- üks varasem teema, kus samuti juttu argadest deegudest ja nende julgemaks muutmisest.
Kas deegut saab õpetada? <- teema, kust võid saada nippe, kuidas deegudele nt käe peale tulemist õpetada.

Sulle soovitada oskaks ma vaid kannatust . Millegi muuga sa nende usaldust ei võida. Kärsitumatele inimestele sotsialiseerimata deegud lemmikuks ei sobi.

[Kessu]

Mulle tundus ka alguses, et deegud on sellised eraklikud ja ei taha suhelda. Tegelikult kui deegusi puurist võtmisel kätte võtta ja ise põrandale panna siis on neid isegi lihtsam pärast puuri panna. Meil muutuvad just deegud väga aktiivseks,kui nende puuri juurde minna. Kuigi ma ei ütleks, et nad mul erilised süleloomad on , aga kätte saab neid küll võtta. Ise peab nendega tegelema. Ma istun ise tavaliselt toa põrandal kui nad välja lasen siis nad turnivad minu pea jooksevad vahepeal ringi ja tulevad jälle.Siiskaoba hirm ehk kätte ees. Nad tunnevad väga hästi oma perenaise või peremehe ära. Kina võõra inimese käe peale ta ei lähe naljalt.

[postituvi]

No deegude endaga harjutamiseks küll põrandal jooksutamine ei sobi- see meeldib neile küll(kellele ei meeldiks vabadus), kuid see ei harjuta neid sinuga- pigem lase neid alguses ainult voodile/diivanile, olles ise seal ja mängides nendega(piirates nende liikumist- st. et põrandale ei lase) ning andes miskit maiust( mis deegudele sobib).Võta sülle neid regulaarselt, tee pai, anna maiust, pane oma käsi puuri ja ürita neile pai teha( kui sul on puuril luuk nii küljel kui ka ülal, siis kasuta küljeust- ülalt kätt puuri pannes oled sa ka nende jaoks ründaja)... vaata kas keegi hüppab käele( lootes, et saab nt. jooksma minna) Seega on veel palju tööd alles ees- kuna praegust ei saa veel harjutamiseks nimedada... Mööda põrandat tagaajamine, peletab neid sust veelgi enam eemale.
Proovi harjutada neid nt. ühe haaval- 1 deegut on lihtsam jälgida kui mitut ja ta "tegeleb" sinuga mitte teise deeguga.
( mina ei oleks ka alguses 2 nädalat neid niiöelda omapead jätnud... paar päeva kohanemiseks oleks olnud piisav)
Kust sa oma deegud said? Poest või inimeselt?

[ilts00]

Poest sain, kuid ma algul lasingi neid diivananile ja voodile, kuid nad hakkasid sinna oma häda tegema, mis on väga ebameeldiv( kuigi ei hoidnud neid üldse kaua ).Puuri juures istun ise tihti ja annan süüa ka käest.Kui teen puuriukse lahti,et keegi käele tuleks, siis üritavad nad üle käe põrandale jooksma pressida.Nad nagu eelistavad üksteise seltsi paljupalju rohkem kui minu.

Ja see 2 nädalat ei algsues ei tähendanud absoluutselt seda,et ma neist ringiga mööda kõndisid.Vaid see aeg ma lihtsalt ei lasknud neid lahti põrandale.

[Kessu]

Pane mingi katte peale diivanele, kui kardad, et ära rikkuvad . Meil tahtakse ka üle käe huppata aga ma ei lase. Meil on välja tulemisek s teine uks. Puuris eelistatavad nad küll omavahel olla aga välasolles nad vahel riidelvad kohtade pärast. Muidugi uudistatakse mind. tulevad sülle ja siis võtan nad kätte ja panen maha tagasi. Birgitit on julgem kui kessu. Birgit tuleb ilusati käe peale kui puurist välja võtan ja teda on tunduvalt lihtsam puuri panna. kessu käib enne mitu korda ukse peal ja mõtleb ka tulla või mitte. Siis ma teda kohe ei pane ka maha. hoian teda natuke aega käes. Kui vanad su deegud on ? Mul on ka poest ostetud deegud. Ma pole nendega väga palju tegeladea saanud kuna olin palju aega eemal enamasti. Kuna käisin Tartus koolis ja käisin ainult nädalvahetustel ja koolivahegadel kodus.Siis kui haige olin tegelesin ka nendega rohkem. Siis kui ma nad jäin haigeks, et sain nendega kodus olla ja tutvuda nendega. Nad oleks mul kindlasti sõbralikumad kui oleksin rohkem kodus olnud.

[ilts00]

Nad peaks olema umbes 5 kuud vanad.

[end888]

Mul oli endal lõustaga( see ta nimi) samasuguseid probleeme. Ostsin ta loomapoest koos vennaga, kahekesi olid puuris, kui veel kooliajal maal elasin, siis tegelesin nendega, ülikooli läksin tallinna ja jätsin 2 deegut maha, toona neil polnud veel nimesid. Vahel harva käsin kodus neid vaatamas, loomad olid ema toita, vahepeal suri 1 neist vendadest ära ja tulevase nimega: lõust jäi järgi. Siis jäi ema haigeks, pikaks ajaks ja deegu elas kitsas 3kordses hamstripuuris üksi. Vevusin ta hiljuti ära tooma, elasin siis mujal kui praegu ja mul oli korterikaaslane, temaga sai see loom korralikult läbi, mind kartis nagu ma ei tea mida. Kui omaette kolisin ja selle eluka kaasa võtsin, siis oli iga kord kui puuri juurde sattsuin ilge kisa lahti, pidin looma kättevõtmiseks puuris taga ajama( ei tulnud kätte toona, tule ka praegu, kui süüa peo pelat olen pakkunud ja loom peaaugu 24h toitmata on, siis ronib kohe käe peale...; muide ta saabki süüa enam- vähem 24h tagant, kord juhtus lauasa 36h mööda minema ).
Ta on minuga kahekesi elanud rohkem kui kuu, hullemat kisa pole, aeg-ajalt kui puuri kallale lähen, siis käib kiuksuva tooniga kisa, muidu suhtub normaalsemalt, enamasti piuksatab sõbraliku toonil, kui puurist mööda lähen. Ilmselt on minuga ära harjunud.
Probleem on see, et ta ei tule niisama käe peale- ma ei viitsi tund aega puuri ees passida ka, kjui kätte ei anna, sõidan jõuga sisse. See loom on viimasel ajal seda lähenemist aksepteerima hakanud, kui puuris nurka ajan ja kätte saan, siis käes ei siple enam, vähemalt mitte väga palju( varem siples kogu aeg, kui nii püüdsin), kui kätte saan, siis loom kohe rahulik, kõrvad on lidus küll, aga kui natule paitada ja kukla tagant sügada siis ajab kõrvad püsti ja istub mõnda aega rahulikult käe peal, kui ära tüdineb, siis hakkab ringi uitama. Seda ma ei salli, aga saan aru, et loom tahab ringi joosta- tema vabadus ongi see kui ta kätte võtan ja minu juures nata joosta saab. Pikemaks ajaks ma teda üldse, tavaliselt jooksma ei lase, sest ma ei viitsi ta järgi passida ja ma ei võta riski teda lahti lasta. Eelmises elukohas, panime ta lihtsalt ilma järelevalveta esikusse jooksma, talle sattus antenn ette....., aga õnneks polnud meil telekat, mistõttu meie sellest kahju ei saanud.
Üldiset olen veendunud, et need deegud on küllaltki sotsiaalsed ja õppimisvõimelised, nad vajavad hullu moodi tegelemist ja neid elukaid on võimalik sotsialiseerida. Kui neid nätserdada ja toita ja natuke rääkida, isegi kui lolli juttu ajad, mis mõneti tundub looma mõnitamisena, siis ta harjub ilusti inimesega ära.
See jutt võib jätta mulje, et mulle deegud ei meeldi, kuid see 100% pole nii, mulle meeldivad deegud, eriti ennem seda, kui mul enne lõusta 2 deegut olid, aga neile tegi minu leebest rotipidamsisstiilist kööki tekkinud rotikoloonia esindaja ükshaaval otsa peale, seda siis kui mind kodus polnud ja loomad olid jooksdma saanud ( paarikuised noored kuked murdsid lihtsalt puurist välja, nii kavald olid, et oskasid ise puuri ust avada, kahjuks ei saadud neid enam õigeaegselt kätte); mulle meeldisid need 2 deegukest rohkem, kui praegune lõust, aga temal on muidugi see pluss, et ta ei ründa puuriuksi, ta lihtsalt närib metallvarbe ja teeb lärmi, kuna ei saa iga päev välja, eriti kui tahaks. Samas mul pole ka midagi nende loomade vastu, nad on armsad selstkondlikud loomad, eks inimestega harjumine võtab aega, eriti kui loom vahel metsik oli. See harjumine sõltub muidugi inimest ja loomast- isegi lõust on suutnud minuga ära harjuda ja mina temaga, kui see kohanemine jõudis mõlema jaoks 2-3 kuud. Kui ma praegu sed ateksti kirjutan, siis tema tegeleb puuris oma asjadega. Varem oleks sellise monoloogi trükkimist saanud pidev valjuhäälne lõusta tehtavate häälitsuste kakofoonia, aga nüüd ta ei tee selle peale teist nägugi vaid närib vahelduseks puuri

[ilts00]

Pean tunnistama, et deegud on palju taltsamad kui enne.Täna julgesin nendega isegi välja minna, sõid rohtu.Puuri lahti tehes trügivad küll välja, kuid ka käe peale tulevad nüüd probleemita.Ma nüüd mõistan, et rotiga pole tõesti midagi ühist, kuid mis teha.Rotid ikka himustavad inimese seltsi, deegud aga eelistavad omette joosta( midagi sarnaselt hamstritele).Üldiselt ollen rahul. Igakord kui neile süüa pakun teen purgikaanega vastu purki toksides heli ning ka sellega on nad harjunud.Nüüd igakord kui nii teen, jooksevad süüa nuruma .
Ühesõnaga edusammud on suured.

[samton]

Väga toredad uudised!

[Stina]

Tõesti tore,ma ikka jälgisin ka seda teemat ,ja mul on väga hea meel,et deegud taltsamad on

[Kessu]

tõesti hea kuulda, et deegud taltsamad on.