www.pisi.ee

Katariina kirjutas:mul on päris närvilised hamstrid ja kui ma kätte võtan, jooksevad kohe ära. ükskord loomapoes juhtus nii. kuidas neid rahustada?

Arvan, et asi polegi närvilisuses. Lihtsalt minu teada hamstrid ei olegi nii rõõmuga süles. Võib-olla pead neid lihtsalt harjutama käes olema. Võtad kätte ja annad midagi head. Tähtis on ka, et nad õigesti kätte võtaksid, mitte ei riputaks jalgadest.

KNP kirjutas:mul on päris närvilised hamstrid .... kuidas neid rahustada?

Rahustamiseks ei saagi sa muud teha kui neid harjutada.
* Harjuta teda nime peale kutsumisel tulema. Paku midagi head, niiet ta nimepidi kutsumise peale kohale tahaks tulla. Alguses võid kasvõi kätte võtta ja maiust anda ja seejuures ta nime korrata.
* Ära haara hamstrit ülalt - taevast laskuv käsi on kui kiskja küünised. Võta kahelt poolt käega, niiet hamster sind näeb.

...kuid üldiselt ongi hamster selline rahmeldis ja elavaloomuline (nagu enamik pisikesi närilisi), eriti noorest peast, st alla 1 aasta vanused.
Meie 2 kääbushamstrit ei suuda ka kuidagi rahulikult peos püsida. Loomus selline neil tegelastel...

eile ma imesin tolmu ja hamster oli nii närviline ja ma arvan et see tuli mürast

Arvata võib. Loomad on valju heli suhtes küllalt tundlikud. Ja eriti kui sa tolmuimejat sageli ei kasuta seal toas.
Minu merisead on küll tolmuimeja häälega kohanenud ega tee teist nägugi. Ja linnud on hoopis naljakad - nii kui tolmuimeja tööle panen, hakkavad hästi kõva häälega laulma, justkui tahaksis tolmuimeja häälest üle karjuda

Mul hamster kah hamster algul läks ärevusse tolmuimeja peale.... aga nüüd on ta sellega juba päris ära harjunud ja ei tule päevasel ajal selle müra peale isegi pesast välja uudistama, mis toimub, vaid magab rahulikult edasi. Ma ei tea kui närviline ta/nad Sul on aga ega nad päris rahulikult ilma et nad maha tahaksid ronida, ei ole kunagi käes.... ei tegelikult päeval siis kui nad on unised, siis võib seda isegi juhtuda et ta vaatab sulle rahulikult juhmi näoga otsa, et kus ma siis nüüd olen. Aga jah... seda ma tahtsingi öelda et see on päris loomulik et nad tahavad käest maha ja joosta maas ja rabelevad. Aga kui sa neid juba mingil määral usaldad, et nad lubavad ennas kätte võtta jne... siis sa võid neid ju mingis toas ringi lasta joosta. Need asjad, mida nad võivad närima hakata ja mida sa ei taha et nad näriksid, need pane kõrgemale, uks kinni ja....aa.... vaata et sa saaksid hamstreid igalt poolt toas kätte. Kui on mingi selline kapp, mille taha sa ei ulata või igatahes midagi sarnast, siis võib ka juhtuda et nad pole eriti huvitatud sealt ära tulema, aga toiduga meelitades saab kõike Ühesõnaga selle jooksmise mõte on see, et nad nagu väsitavad ennast niiviisi ja neil on tegevust.... ühesõnaga nad pole nii närvilised, vaid rahulikumad:)

Naljakas lugeda, et hamsud on närvilised, sest ma ise pole seda kogenud veel Mul on nad nii rahulikud! Ma võtan nad käte vahele ja siis lasen neil toetuda mu keha vastu. Üldiselt on süles nagu kassid ja neile meeldib.

Hamster on närviline, kuna ta tajub, et midagi ebatavalist toimub. Kui ostad omale hamsu, märkad sa, et ta eriti tõesti ei lase kätte võtta, mis?
See on sellest, et sa oled talle võõras ja sa ajad esimestel päevadel, mil ta sul kodus on, ta närvi. Mul on kaks kogemust, tean üelda.
Ainuke soovitus on kodus, kui sul on uus hamsu: Lase tal paar nädalat harjuda, küll hakkad tulemusi nägema.
Kui kuskil mujal hamsu ei lase kätte võtta, siis sa kas talle eriti ei meeldi või loogilisem seletus, ta ei ole sinuga lihtsalt harjunud ja kardab sind.

Tuleb ikka harjutada-harjutada-harjutada. Hamster võib muutuda taltsaks (ei karda inimese kätt), kuid päris paigal püsima teda ikka õpetada ei saa. Kui ta tahab kuskile minna, siis tema läheb ka. Nad on ju uudishimulikud väikesed loomakesed.
Kuid ettevaatust! Kuna hamstritel pole kõrgustaju, võivad nad kergelt igalt poolt alla kukkuda!

Jah, kuid kahjuks mõne hamstri puhul ei aita ka harjutamine. Mul on üks selline argliku loomuga hamster kodus ja ega temast sellist suhtlejat tüüpi polegi tulnud. Hamstreid sotsaliseerida on huvitav, sest kõigil on tegelikult nii erinev iseloom. Enamik muutub järjekindla tegelemise peale uudishimulikeks ja usaldavateks tegelasteks, aga mõni ei harjugi inimesega täielikult ära.
Mul on n.ö spetsiaalsed hamstrid ka, kelle ma julgen teistele inimestele kätte anda, kui keegi tahab hamstri sülle võtta. Need sellised, kes püsivad alati korrallikult käepeal ja on üleüldse sellised vinks-vonks elukad.
Muidu kuldhamstrid on süleloomadena püsivamad. Kääbused ikka sebivad ringi, aga minu kuldhamsu püsib nt. ilusti paigal, või jääb isegi magama süles .

Kas sa oled proovinud toiduga meelitada teda?
Minu hamsud ka kardavad veel praegu mind kuna nad on minu juures alles 3 päeva.
Üks hamsu juba tuleb poolenisti käepeale, aga kui tene hamsu on nurgas ja ma tahan talle anda oma näppu nuusutada, et ta minuga rohkem harjuks hakkaks ta nagu karjuma või piiksuma. Loodan, et me saame ikka sõbraks, loodame sinu hamsu hakkab ka sul rohkem käe peal olema

Noh, minu hamster on juba aastane ja ma olen temaga väga palju tegelenud. Hulga rohkem, kui teiste hamstritega. Aga ta ongi sellise argliku loomusega ja hamstri iseloomu kahjuks muuta ei saa, see on nagu inimestegagi. Inimene saab küll end teadlikult kontrollida, hamster seda aga ei oska.

Oleneb ka, kuidas tegeleda. Olen oma elu jooksul omanud üsnagi palju hamstreid ja tean omast kogemusest, et iga hamstrit on võimalik end usaldama panna, kui kannatlikult tema kallal töötada.
Suureks abiliseks on muidugi toit . Hamstrid armastavad pähklite, päevalilleseemnete ja kaerahelvestega maiustada ning mõne hamsu puhul aitab isegi ainult toiduga meelitamisest, et ta sinuga üsna kiiresti ära harjuks ja lausa ise käe peale tuleks. Hoia lihtsalt käsi koos maiustusega puuris ja lase hamsul käe pealt maiustada .
Mõnedel hamsudel läheb käega harjumiseks rohkem aega. Siis tuleks nendega tihedamini ka niimoodi "tegeleda", lihtsalt kätt puuris hoida või neid enamus kordi käe pealt toita. Igatahes ei tohi hamsut käega mööda puuri taga ajada ja teda vägivaldselt kinni võtta. Samuti ei tohiks hamsut magamise ajal üles äratada või ehmatada.

Miaus kirjutas:Olen oma elu jooksul omanud üsnagi palju hamstreid ja tean omast kogemusest, et iga hamstrit on võimalik end usaldama panna, kui kannatlikult tema kallal töötada.

Vaidleks selles osas natuke vastu. Mul on ka üksjagu neid hamstreid olnud. Iga hamster on oma iseloomult täiesti erinev. Mul oli kunagi kääbik, kes oli tige kui herilane. Juba väiksest peale sai teda igast hea ja paremaga meelitatud, et ta taltuks ja muutuks sõbralikumaks ning hakkaks usaldama. Ei aidanud miski. Lõpuks hakkasin ma teda üldse kinnastega hoidma, sest ta hammustas mind ja teisi igal võimalikul juhul. Ta oli veel nii nahhaal, et otsis käe peal või mujalt koha, kus nahka riie ei katnud ja läks hammustas sealt. Nii ma siis teda terve tema elu kinnastega näppisin.
Minu praegustest hamstritest on üks tõeline kisakõri, kes kippus ka aegajalt näksama (seda siis hirmust). Hammustamise juurisin kannatlikkusega välja aga kisamist ei. Niisiis kui puuri juurde lähen ja käe puuri panen pistab üks hamster kisama ja teine tuleb kohe juurde. Too kisaja kisab veits ja tuleb siis ka ise käe peale.
Mõni loom lihtsalt on veidike kartlikum kui teine. Põhjuseks on ka see, et tema noores eas on miski hamstrit hirmutanud ja seega on ta edaspidiseks oma usalduse kaotanud. Ja isegi kui tal enam meeles pole mis teda hirmutas on loomale külge õpitud komme karjuma/hammustama/kartma, mida ta ka effektiivselt kasutab, sest ta näeb, et see aitab teda (sina ei kipu teda siis näiteks puutuma ja jätad rahule), seega eesmärk täidetud.

sindrinahk kirjutas:Mõni loom lihtsalt on veidike kartlikum kui teine. Põhjuseks on ka see, et tema noores eas on miski hamstrit hirmutanud ja seega on ta edaspidiseks oma usalduse kaotanud.

Oh, aga tihti ongi selleks hirmutajaks inimene ise, oma liigse tormakuse ja kannatamatusega.
Ka mul on hetkel üks eriti tige hamster. Niikui käe puuri panen, hakkab kisama, vahel üritab näksata. Kuid kui sa ta juba korra (toiduga) käe peale oled meelitanud, siis seal on ta täitsa rahulik.

Ma üritangi ju eelpool selgeks teha, et kõiki hamstreid lihtsalt ei ole võimalik nii taltsaks saada. Loe kohta kus ma oma tigedikust kirjutan, kes ise otsis võimalust, et hammustada . Meelitasin ja keelitsain ei aidanud miski. Käe peale ta tuli, kuid ikkagi hammustas.

Just. Kui juba kord üks arg/kuri hamster on, siis egas teda iseloomult eriti muuta ei saa. Mõned lihtsalt ei harjugi inimesega täielikult ära ja midagi pole teha. Mul ka hamster tuleb käe peale, aga aravõitu ikkagi. Siiski enamik hamsusid sellised pole, need isendid, kes ka pika tegelemisega sõbralikumaks/julgemaks ei muutu, on pigem erandid . Õnneks minul pole ühtegi tigedat hamstrit olnud ja meelega hammustatud mind pole ka. Aga mul ühel sõbrannal on nii tige hamster, et ta ei julge kätt eriti puuri pannagi, kohe üritab hamster hammustada.

Nagu öeldakse, siis vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Küll vaidleksin sellele vastu, sest ka vana hamstrit ON ikkagi võimalik taltsaks harjutada. Siiski pole see kindel fakt ja mõni ei pruugigi inimesega ära harjuda. Kahjuks. Sellega tuleb lihtsalt leppida ja mitte vägisi hamstrit hirmutada, kui ta tõesti kardab ja enesekaitseks hammustab.
Seepärast ongi soovitav hamstreid juba nende titapõlves harjutada inimestega ja enda käega. Seda loomulikult siis, kui see on võimalik ja oled võtnud omale noorema hamstrikese.

mul on praegu 1 tigedik ja 1 arake. tigeduse olen ma juba välja juurida suutnud, aga vahepeal pidin teda mitu kuud kindaga hoidma, et ta ei hammustaks. praegu hoian teda juba kuid paljaste kätega ja ta ei hammusta ka enam. aga tegelikult kardan ma teda natuke ikka veel.
arglikku hamstrit ma julgeks ei ole saanud, kuigi ta on mul juba aasta. ta võpatab iga asja peale ja jookseb ära, kui teda puurist välja võtta tahan. taga ma teda ajama muidugi ei hakka. aga kui ma ta kätte saan, siis istub ta käes u 10 minutit ilma kordagi liigutamata. ja ta on alati selline arg olnud.
ei tea, kuidas mulle siis seekord niisugused hamstrid on juhtunud, varasemad on mul alati ju sõbralikud olnud

Minu hamsuga on väga hullud lood kui ma käe puuri pistan siis ta jookseb kohe minema.Kätte ta ei julge mulle tulla.Aga ma väga tahaks,et teda välja saaks võtta.

Meie kääbus on samasugune argpüks juba algusest peale ja kahjuks ei ole ta sugugi vaatamata harjutamisele meiega harjunud. Oma puuris tundub ta oleva väga õnnelik ja rahul, ketrab nagu pöörane, aga nii kui kätte võtta tahad, jookseb eest ära. Eks loomad ju ka kõik erinevate loomustega, eelmised olid meil küll väga sõbralikud ja tulid meelsasti ka peo peale ning puurist välja seiklema.