Miks mul musta-valge kirjut pole? Mul olid kaks sinist, Tibi ja Lotte. Kui Tibi üksi jäi, tahtsin musti rotte talle kaaslaseks - Kratt ja Pätu. Siis aga vaimustusin valgetest rottidest - Milli, Kirp, Pipa (kusjuures Kirp ja Pipa on tegelikult helebeezi ja valgega). Noh, ja siis oli mul juba nii palju rotte, et rohkem võtta ei saanud.
Uued võtsin Shane'i rottide seast, kelle vanemad Soomest toodud. Seal oli valida sinise, pruuni ja himi vahel. Valisin kaks sinist ja ühe himi - Sisko, Ree ja Nints.
Mulle meeldivad ühevärvilised rohkem. Aga sellisest kõige tavalisemast musta-valge kirjust saab samamoodi väga hea lemmik - mõned väidavad, et sellised on kõige sõbralikumad rotid üldse.
Üldiselt on rotid seltskondlikud loomad ja neil on kaaslase üle ainult hea meel. Tutvustama peab neid ettevaatlikult. Aga mida nooremad rotid, seda kiiremini-kergemini see tutvustamine läheb, ütleb minu kogemus.
Eelmisel aastal noorte sinise-musta bande tutvustamine valgetega võttis nädal aega. Alguses oli piiksumist ja üksteise selili panemist, mida üsna närviajav oli vaadata, aga keegi kedagi ei hammustanud ja varsti oli rahu majas. Üks-ühele tutvustamine peaks minema kergemini kui kahe grupi omavahel tutvustamine - vähem hierarhiasuhteid paika panna.