Postitatud: 11. juuni 2005, 19:13
Kulla noored teismelised Lontulased!
Olete kindlasti kõik VÄGA tublid oma küülikutega. Raske küülikute aretuses pole mitte see paaritamine ja poegade eest hoolitsemine, sest sellega saavad enamasti küülikud ise hakkama. Keeruline on teadmised selle juures - mis viltu võib minna, mida siis teha ja kuidas see väljenduda võib? Kui vanalt võib poegi müüa ja millal saavad pojad suguküpseks? Saan aru küll, et kiusatus kodus endale väikeseid karvapalle saada võib olla suur, aga küülikuid, kes ei ole puhtatõulised, kelle vanematest suurt midagi ei tea (seega ka mitte võimalikest pärilikest haigustest, iseloomuvigadest, tõust ning värvist esivanemate hulgas, mis kõik mõjutab paaritustulemust), ei ole mõtet paaritada, eriti mitte, kui koolis veel seda natukest geneetikat õppinud ei ole, mida sealt edasi antakse. Loomulikult on ka krantsjänkud väga armsad ja head lemmikloomad, aga tore oleks ju, kui omanik saaks teada, mis tõugu (mida tead erinevatest küülikutõugudest?) jänkupoeg on ja kui suureks ta kasvab? Et Sinu küülik ja poegade issi kaalub (näiteks) 2 kilo ei ole tunnus sellest, et pojad 3-kilosteks ei kasva. See on aga tükk maad suurem küülik, kellele hoopis väiksem puur osteti, sest arvati, et jääb sama väikeseks, kui ema ja isa.
Nagu koerte ja kasside aretuses, peaks ka küülikute aretuses proovima saada tõuomadustele hästivastavaid ning hea iseloomuga pesakondi. See on aga VÄGA raske töö. Tabelid selle kohta, millist värvi võib omavahel kombineerida ja kuidas see siis tulemust annab, on suured ja keerulised. Juba see osa aretustööst on väga keeruline ja nõuab aastatepikkust kogemust ning tuge teistelt aretajatelt.
Noorena tunduvad kõik maailma asjad lihtsamana ning, kui veab, siis läheb ka kõik korda. Mina jään aga oma arvamuse juurde kindlaks, et teadlikuks ja korralikuks aretustööks on vaja rohkem vanust, kui 11-13 aastat. Hoopis teine asi on muidugi, kui vanemad tublid, targad ja kogenud küülikuinimesed on.
Olete kindlasti kõik VÄGA tublid oma küülikutega. Raske küülikute aretuses pole mitte see paaritamine ja poegade eest hoolitsemine, sest sellega saavad enamasti küülikud ise hakkama. Keeruline on teadmised selle juures - mis viltu võib minna, mida siis teha ja kuidas see väljenduda võib? Kui vanalt võib poegi müüa ja millal saavad pojad suguküpseks? Saan aru küll, et kiusatus kodus endale väikeseid karvapalle saada võib olla suur, aga küülikuid, kes ei ole puhtatõulised, kelle vanematest suurt midagi ei tea (seega ka mitte võimalikest pärilikest haigustest, iseloomuvigadest, tõust ning värvist esivanemate hulgas, mis kõik mõjutab paaritustulemust), ei ole mõtet paaritada, eriti mitte, kui koolis veel seda natukest geneetikat õppinud ei ole, mida sealt edasi antakse. Loomulikult on ka krantsjänkud väga armsad ja head lemmikloomad, aga tore oleks ju, kui omanik saaks teada, mis tõugu (mida tead erinevatest küülikutõugudest?) jänkupoeg on ja kui suureks ta kasvab? Et Sinu küülik ja poegade issi kaalub (näiteks) 2 kilo ei ole tunnus sellest, et pojad 3-kilosteks ei kasva. See on aga tükk maad suurem küülik, kellele hoopis väiksem puur osteti, sest arvati, et jääb sama väikeseks, kui ema ja isa.
Nagu koerte ja kasside aretuses, peaks ka küülikute aretuses proovima saada tõuomadustele hästivastavaid ning hea iseloomuga pesakondi. See on aga VÄGA raske töö. Tabelid selle kohta, millist värvi võib omavahel kombineerida ja kuidas see siis tulemust annab, on suured ja keerulised. Juba see osa aretustööst on väga keeruline ja nõuab aastatepikkust kogemust ning tuge teistelt aretajatelt.
Noorena tunduvad kõik maailma asjad lihtsamana ning, kui veab, siis läheb ka kõik korda. Mina jään aga oma arvamuse juurde kindlaks, et teadlikuks ja korralikuks aretustööks on vaja rohkem vanust, kui 11-13 aastat. Hoopis teine asi on muidugi, kui vanemad tublid, targad ja kogenud küülikuinimesed on.