Postitatud: 31. oktoober 2008, 13:55
chipsi23 kirjutas:Olen ma rääkinud, et mulle kingiti see loomake. Mis ma pidin siis tegema?
Selline muster on minu meelest üllatavalt korduv, et inimene ei saa loomapidamisega hästi hakkama ja vastuseks ütleb "aga mis ma pidin siis tegema, ta ju kingiti mulle!".
Näiteks, küllap teate kõik seda lugu, kuidas hiljuti võeti ühelt inimeselt ära luukereks nälginud koer. "Reporteri" saates ütles see inimene: "Aga mis ma pidin siis tegema? See koer toodi mulle vägisi, kingiti!".
Samuti on nt Delfi lemmikloomafoorumist jäänud silma, et kinkimine ja halvad pidamistingimused, hoolimatus looma vastu on sageli omavahel seoses.
Seda on ka mujal soovitatud ja soovitan mina ka: kui keegi kingib sulle vastutahtmist looma, anna see kohe talle tagasi või tagantjärgi vii talle koju ja ütle, et sul ei ole aega ega tahtmist looma eest piisavalt hästi hoolitseda. Osad kinkijad solvuvad selle peale, sest on lootnud, et saavad loomapoja eest vastutuse kellelegi teisele ära sokutada ja nüüd see vastutus lendab selga tagasi. Aga see on kinkija probleem.
Ma ei ütle seda õeluse pärast, vaid et kui tulevikus keegi (näiteks seesama küüliku kinkija) jälle su ukse taha ilmub neljajalgse kingitusega, keda sa mitte soovinud ei ole, siis tead, mida teha.
Ja ää ole pahane nende küülikupidajate peale ka, kes siin teemas sõna võtnud. No pane end ise küülikufänni olukorda - sinu jutt teemal et "ma pole ju laisk, kui küüliku karvade, pabulate ja haisu pärast maale viisin" kõlab nende silmis täpselt nagu "ma pole ju laisk, kui koera maale viisin, ta häbematu küsis ju lausa kolm korda päevas õue"
S.t. karvad ja pabulad on küülikupidajate jaoks täiesti loomulikud igapäevased nähtused. Ja muidugi tekitab tuska, kui keegi võtab looma, ilma tema pidamisega kaasnevaid tavapäraseid asju teadmata ja kui siis kodus selgub, mida selle looma pidamine endast üldse kujutab, siis on appi-appi. Ega sinu esimesest postitusest ei teadnud ju, et küülik sulle kingiti (ja et sa ei osanud sellele muudmoodi reageerida kui püüdsid vastutahtsi siis ikka kuidagi seda loomakest pidada).Aga loomade pabuldamise teemal üldiselt on minu meelest nii ka, et palju sõltub loomast endast. Näiteks mõni merisiga on väga viisakas, laseb ühte puurinurka hädad ja põrandal ning süles olles ei tee üldse mustust. Samas mõni teine laseb ühtlaselt igale poole ja ettevaatlik tuleb olla ka teda süles hoides.