Postitatud: 27. mai 2008, 12:07
Las ma mõtlen. Põldhiirtelt, kui me neid kartuleid võttes leidsime ja koju tõime. Loomaaia ronk virutas nokaga, kui olin veel laps. Simferoopolis käies lastezoo pelikan üritas näpistada, aga ma sain jala eemale tõmmata. Kui poleks saanud, siis oleks vast olnud "kole metsapilt," sest pelikanil ju nokk suur nigu obesel, munahammas on loheküüne mõõtu!
Herilaselt olen hammustada saanud, oli palju valusam kui nõelamine ja pöidlast tükk väljas. Nahkiirelt olen hammustada saanud, ta oli maal köögis mingis kastis ja kui ma ta sealt välja võtsin, et õõnsasse õunapuusse transportida, siis lõi hambad sisse - nagu peenikesed ja üliteravad nõelad, justkui tikkis nendega.
Kolimise ajal tahtsin kassi korvi panna, aga ta ei lasknud ning hammustas mind nii, et mul läks lausa süda pahaks ja pidin hulk aega lamama. Verd siiski ei tulnud, ainult kaks silmahamba auku oli käe sees. Teised pärast ütlesid, et olin näost valge olnud. Ta oligi sihuke hammustaja kass, pidevalt kargas selja tagant säärde kinni, ja sugugi mitte nalja pärast. Pärast hakkasin koera appi kutsuma ja siis sai koer alati need kolakad enda kaela. Aga vastu hammustada ei julgenud, kuigi oli ise hunt.
Ratsatreeneril võttis viguritega varss kannikast kinni, kui too istus tõkkel.
Koerte käest olen paar korda saanud, aga mitte midagi erilist. Praegu on aga sihuke veider seis, et isegi kui mõni koer hakkabki nagu hammustama, siis näeb see välja nii, et ta kõvasti kokkusurutud hammastega virutab mulle vastu kätt. St tegelikult ta ei hammustagi. Seda on mõned korrad juhtunud, kuna ma lähen süüdimatult võõraid koeri käppima ja kutsutama ning mõni lihtsalt nö kaotab hetkeks närvid. Aga miks nad nii teevad, seda ma ei tea.
Kutsikate ja kassipoegade mängult näksamisi ma ei rehkenda üldse hammustusteks. Urrlooma rotilt sain kergelt näksata, kui sõrmi talle puuri toppisin
Oma kaagid on vaid kergelt näkitsenud mu sõrmi, kõrvu, nina, suud ja silmalauge, see rohkem sihuke sotsiaalhooldus, mitte hammustamine.
Ükskord näksas küülik. Vasikas tahtis mind ka ükskord "ära süüa", aga no vasikad ongi sihukesed, et lutsutaks kõike. Vanaemal aga oli sügav auk eluaeg käe sees, kust kodusiga näksas, kohe ikka ametlikult.
Herilaselt olen hammustada saanud, oli palju valusam kui nõelamine ja pöidlast tükk väljas. Nahkiirelt olen hammustada saanud, ta oli maal köögis mingis kastis ja kui ma ta sealt välja võtsin, et õõnsasse õunapuusse transportida, siis lõi hambad sisse - nagu peenikesed ja üliteravad nõelad, justkui tikkis nendega.
Kolimise ajal tahtsin kassi korvi panna, aga ta ei lasknud ning hammustas mind nii, et mul läks lausa süda pahaks ja pidin hulk aega lamama. Verd siiski ei tulnud, ainult kaks silmahamba auku oli käe sees. Teised pärast ütlesid, et olin näost valge olnud. Ta oligi sihuke hammustaja kass, pidevalt kargas selja tagant säärde kinni, ja sugugi mitte nalja pärast. Pärast hakkasin koera appi kutsuma ja siis sai koer alati need kolakad enda kaela. Aga vastu hammustada ei julgenud, kuigi oli ise hunt.
Ratsatreeneril võttis viguritega varss kannikast kinni, kui too istus tõkkel.
Koerte käest olen paar korda saanud, aga mitte midagi erilist. Praegu on aga sihuke veider seis, et isegi kui mõni koer hakkabki nagu hammustama, siis näeb see välja nii, et ta kõvasti kokkusurutud hammastega virutab mulle vastu kätt. St tegelikult ta ei hammustagi. Seda on mõned korrad juhtunud, kuna ma lähen süüdimatult võõraid koeri käppima ja kutsutama ning mõni lihtsalt nö kaotab hetkeks närvid. Aga miks nad nii teevad, seda ma ei tea.
Kutsikate ja kassipoegade mängult näksamisi ma ei rehkenda üldse hammustusteks. Urrlooma rotilt sain kergelt näksata, kui sõrmi talle puuri toppisin
Oma kaagid on vaid kergelt näkitsenud mu sõrmi, kõrvu, nina, suud ja silmalauge, see rohkem sihuke sotsiaalhooldus, mitte hammustamine. Ükskord näksas küülik. Vasikas tahtis mind ka ükskord "ära süüa", aga no vasikad ongi sihukesed, et lutsutaks kõike. Vanaemal aga oli sügav auk eluaeg käe sees, kust kodusiga näksas, kohe ikka ametlikult.