Postitatud: 09. mai 2008, 19:22
Lugu juhtus aastat kümme tagasi, kui meie praegune suhteliselt väikest kasvu toakoer oli pooleaastane kutsikas. Külalised tõid mu tütrele suure Fazeri šokolaadi (pähklitega). Ühe riba selle otsast sõime õhtul ära, ülejäänu... Ühesõnaga, järgmisel päeval leidsin köögipõrandalt šokolaadipaberi ja küsisin tütrelt, kuhu ta šokolaadi enda pani. "Siia laua peale, aga see oli paberi sees," väitis ta.
Kuna šokolaad jäigi jäljetult kadunuks, on ainus võimalus, et kuts selle nahka pistis. Olin ikka päris paanikas, sest olin kuulnud küll, kuidas see loomale mõjuda võib - teine alles titt pealekauba. Õnneks ei juhtunud midagi hullu: kutsil oli ainult kõht kinni ja paar päeva ei vaadanud ta söögi poolegi. Paanikat ja närveldamist jätkus mul aga nädalateks, enne kui lõpuks julgesin uskuda, et asi tõesti nii õnnelikult lõppeski.
Sealtmaalt pole meie majas ühtki kommi ega šokolaadi kusagile vedelema jäetud. Ja muide, see koer pole iial kusagilt midagi rohkemat näpanud. Isegi kassi kausis olevat sööki ei puutu, olgu see kui ahvatlev tahes.
Kuna šokolaad jäigi jäljetult kadunuks, on ainus võimalus, et kuts selle nahka pistis. Olin ikka päris paanikas, sest olin kuulnud küll, kuidas see loomale mõjuda võib - teine alles titt pealekauba. Õnneks ei juhtunud midagi hullu: kutsil oli ainult kõht kinni ja paar päeva ei vaadanud ta söögi poolegi. Paanikat ja närveldamist jätkus mul aga nädalateks, enne kui lõpuks julgesin uskuda, et asi tõesti nii õnnelikult lõppeski.
Sealtmaalt pole meie majas ühtki kommi ega šokolaadi kusagile vedelema jäetud. Ja muide, see koer pole iial kusagilt midagi rohkemat näpanud. Isegi kassi kausis olevat sööki ei puutu, olgu see kui ahvatlev tahes.