Postitatud: 12. detsember 2007, 23:31
Esimene tuhkur, keda ma üldse narkoosi olen pannud, on mu enda Harri. Sain ta keset kõige õitsvamat jooksuaega ja minu juurde jõudis ta otse ühe tuhkrupreili juurest. Tema elu moto oli antud hetkel paaritada kõike ja kõiki. Igasse katmata nahaga kohta löödi pikemalt mõtlemata hambad nii et esimesel õhtul sain teda sülle võtta ja käsitleda ainult nahkkinnastega, toas käisin teksaste ja saabastega - teksade külgegi riputati end pidevalt. Sain õudusega aru, millise eluka ma endale saanud olin. Mehele imes Harri end esmakohtumisel põse külge kinni.
Järgmisel päeval sai Harri tööle kaasa võetud. Olin selleks ajaks juba piisavalt lugenud ja lootsin väga, et kastreerimine likvideerib vastiku käitumise. Ajasin raamatust näpuga järge kui narkoosisüsti valmis panin - teen seda, muide, siiani - ja nii see lõikus tehtud saigi. Edukalt. Arvan, et temale ma vist äratussüsti ei teinud, sest mul polnud aega temaga tööpäeva jooksul tegeleda, küll aga jälgida tema olukorda. Paari tunni pärast hakkas ta vaikselt ärkamise märke ilmutama ja mul olid esimesed hetked oma tuhkrut süles hoida ja nunnutada. Sel päeval oli ta ka õhtul hoopis teine loom ja nõus süles magama. Väike värin, mis loomal peale narkoosi tekib, on pohmellist. Siis võib ta ka rohkem sooja tahta. Aga tal peab olema võimalus ka soojast eemale minna kui ta seda peaks soovima. Kuna kassid tavaliselt oma kastratsioonihaava ei puutu, ei muretsenud ma ka Harri haava pärast. Ja see paraneski ilusti.
Samuti pole ka Villu, keda olen kastreerinud ja korra jalga opereerinud, oma haavade vastu huvi tundnud. Tema on saanud mõlemal korral peale narkoosi ka äratussüsti. Sellest hoolimata eelistab loom operatsioonipäeval magada. Söönud on nad peale ärkamist alati paari tunni jooksul ja oksendanud pole kordagi. Äratust eelistan mina teha mitte tervet doosi. Keegi Villu õdedest - Tiffer, kui ma õieti mäletan - sai terve äratusdoosi ja pärast seda oli ta üliaktiivne. Kuid tema on seda ka ilma igasuguse süstita. Üldse on iga organismi narkoosi- ja ka äratusainete taluvus erinev ning sõltub väga paljudest asjadest.
Mulle meeldib omanikule tagasi anda juba ärkvel looma - esiteks on siis kindlasti näha, et ta on ikka "elus" - iga omanik ikka natukenegi muretseb ju oma lemmiku pärast. Ja on suur vahe, kas ta saab endale sülle lõdva krae või tegelase, kes talle kasvõi unise näo ja uduste silmadega otsa püüab vaadata. Üldjuhul püüan ka enne narkoosisüsti hoiatada, kui kiiresti loom "pehmeks" jääb - esimesel korral, kuigi olin sellest lugenud, üllatas see mindki. Ja lõtva looma omaniku kätte ei taha ma jätta - see on natuke jube oma looma sellisena näha.
Emaste tuhkrute steriliseerimisest jääb kõhule väike nahasisene õmblus. Olenevalt nahaaluse rasvkoe paksusest võib tekkida vajadus ka naha peale väike sõlmõmblus jätta. Seda teeme meie nn sulanduva materjaliga - see tähendab, et seda ei pea ära lõikama vaid see kukub mõne nädala pärast ise ära. Tavaliselt mina seda ei pane. Ärkamise ja narkoosiga on sama lugu, mis isaste kastreerimise puhul. Ma pole pidanud vajalikuks kraed või kostüümi soovitada - viimast ma tuhkrusuguste angerjate puhul ette ei kujutagi. Krae on tehniliselt võimalik kuid ilmselt on mul vedanud ja keegi pole siiani oma haava vastu hävitavat huvi tundnud.
Igal lõikajal on oma vahendid ja meetodid, kõik siintoodu ei pruugi kõigi puhul kehtida. Aga ma loodan, et ehk mõni tõhuomanik saab siit oma tekkinud küsimustele vastuse.
Järgmisel päeval sai Harri tööle kaasa võetud. Olin selleks ajaks juba piisavalt lugenud ja lootsin väga, et kastreerimine likvideerib vastiku käitumise. Ajasin raamatust näpuga järge kui narkoosisüsti valmis panin - teen seda, muide, siiani - ja nii see lõikus tehtud saigi. Edukalt. Arvan, et temale ma vist äratussüsti ei teinud, sest mul polnud aega temaga tööpäeva jooksul tegeleda, küll aga jälgida tema olukorda. Paari tunni pärast hakkas ta vaikselt ärkamise märke ilmutama ja mul olid esimesed hetked oma tuhkrut süles hoida ja nunnutada. Sel päeval oli ta ka õhtul hoopis teine loom ja nõus süles magama. Väike värin, mis loomal peale narkoosi tekib, on pohmellist. Siis võib ta ka rohkem sooja tahta. Aga tal peab olema võimalus ka soojast eemale minna kui ta seda peaks soovima. Kuna kassid tavaliselt oma kastratsioonihaava ei puutu, ei muretsenud ma ka Harri haava pärast. Ja see paraneski ilusti.
Samuti pole ka Villu, keda olen kastreerinud ja korra jalga opereerinud, oma haavade vastu huvi tundnud. Tema on saanud mõlemal korral peale narkoosi ka äratussüsti. Sellest hoolimata eelistab loom operatsioonipäeval magada. Söönud on nad peale ärkamist alati paari tunni jooksul ja oksendanud pole kordagi. Äratust eelistan mina teha mitte tervet doosi. Keegi Villu õdedest - Tiffer, kui ma õieti mäletan - sai terve äratusdoosi ja pärast seda oli ta üliaktiivne. Kuid tema on seda ka ilma igasuguse süstita. Üldse on iga organismi narkoosi- ja ka äratusainete taluvus erinev ning sõltub väga paljudest asjadest.
Mulle meeldib omanikule tagasi anda juba ärkvel looma - esiteks on siis kindlasti näha, et ta on ikka "elus" - iga omanik ikka natukenegi muretseb ju oma lemmiku pärast. Ja on suur vahe, kas ta saab endale sülle lõdva krae või tegelase, kes talle kasvõi unise näo ja uduste silmadega otsa püüab vaadata. Üldjuhul püüan ka enne narkoosisüsti hoiatada, kui kiiresti loom "pehmeks" jääb - esimesel korral, kuigi olin sellest lugenud, üllatas see mindki. Ja lõtva looma omaniku kätte ei taha ma jätta - see on natuke jube oma looma sellisena näha.
Emaste tuhkrute steriliseerimisest jääb kõhule väike nahasisene õmblus. Olenevalt nahaaluse rasvkoe paksusest võib tekkida vajadus ka naha peale väike sõlmõmblus jätta. Seda teeme meie nn sulanduva materjaliga - see tähendab, et seda ei pea ära lõikama vaid see kukub mõne nädala pärast ise ära. Tavaliselt mina seda ei pane. Ärkamise ja narkoosiga on sama lugu, mis isaste kastreerimise puhul. Ma pole pidanud vajalikuks kraed või kostüümi soovitada - viimast ma tuhkrusuguste angerjate puhul ette ei kujutagi. Krae on tehniliselt võimalik kuid ilmselt on mul vedanud ja keegi pole siiani oma haava vastu hävitavat huvi tundnud.
Igal lõikajal on oma vahendid ja meetodid, kõik siintoodu ei pruugi kõigi puhul kehtida. Aga ma loodan, et ehk mõni tõhuomanik saab siit oma tekkinud küsimustele vastuse.