Postitatud: 03. juuni 2012, 13:26
Nipsukatega ongi nii, et kui 1 ei aita ja tuleb kohe uuesti hammustama, tuleb panna uus nips kirja. Ma vahel enda omadel kui nad väiksed olid, tegin nii, et kui hammustas, sai nipsu, kui hammustas uuesti, sai veel ühe nipsu ja siis vahel pakkusin ka ise uuesti seda hammustatud kohta- et kas tahad veel... ja kui üritaski hammustada sai veel nipsu ja alati kurja häälega "ei tohi". (ja kui enam ei hammustanud, tegin pai, või kui tahtis minna oma teed, siis lasin minna)
Praegu mul nt. Deeli on selline, kes käib näksamas sokist kui ma tast välja ei tee. Vahel kui näen, et liigub sihikindlalt jalgade juurde, ütlen kohe ennetavalt et "ei tohi" ja selle peale kõnnib tibin varvastest mööda uhke näoga " kes ütles, et ma su sokke tahan üldse". Ja ei hammustagi...(ja üldjuhul paljad varbad talle ka ei meeldi, aint sokkidega)
Muidu hammustamist kui puremist esines Deelil aint 1 nädal peale koju toomist titena(Deeli kasvatajal oli tubli põhitöö juba tehtud). Vot siis kartsin ma ise ka teda
Aga piisavalt tugeva nipsu ja järjepideva karistusega sai pihta, et inimesega ei saa suhelda hammastega. Ja samas püüdsin ma teda vahel ka kiita ja nunnudada kui sain ta maast niiviisi sülle võetud, et ei saanud hammustada(süles ta ei hammustanud). Et ta ei hakkaks mu kätt kartma kui aint karistamisobjekti. Et vahel käsi karistab, vahel aga annab maiust 
Ise tuleb tasakaal leida. Praegu on Deeli suurem musuloom, kellel julgen lasta limpsida ka nägu... aint sokkides varbaid ei usalda ma jätkuvalt tema hoolde.. neid ikka aegajalt tahaks 
Kui laps kardab, siis peaks järgima, et tuhkur temaga kahekesi ühte ruumi ei jääks. Et ikka järelvalve all. Sest tuhkrud tihti tunnetavad, kes on arglikum, ja selle tahetakse koht kätte näidata(et kes on majas boss). Ja lapsed end üldjuhul kehtestada ei oska.
Praegu mul nt. Deeli on selline, kes käib näksamas sokist kui ma tast välja ei tee. Vahel kui näen, et liigub sihikindlalt jalgade juurde, ütlen kohe ennetavalt et "ei tohi" ja selle peale kõnnib tibin varvastest mööda uhke näoga " kes ütles, et ma su sokke tahan üldse". Ja ei hammustagi...(ja üldjuhul paljad varbad talle ka ei meeldi, aint sokkidega)
Muidu hammustamist kui puremist esines Deelil aint 1 nädal peale koju toomist titena(Deeli kasvatajal oli tubli põhitöö juba tehtud). Vot siis kartsin ma ise ka teda
Aga piisavalt tugeva nipsu ja järjepideva karistusega sai pihta, et inimesega ei saa suhelda hammastega. Ja samas püüdsin ma teda vahel ka kiita ja nunnudada kui sain ta maast niiviisi sülle võetud, et ei saanud hammustada(süles ta ei hammustanud). Et ta ei hakkaks mu kätt kartma kui aint karistamisobjekti. Et vahel käsi karistab, vahel aga annab maiust Ise tuleb tasakaal leida. Praegu on Deeli suurem musuloom, kellel julgen lasta limpsida ka nägu... aint sokkides varbaid ei usalda ma jätkuvalt tema hoolde.. neid ikka aegajalt tahaks Kui laps kardab, siis peaks järgima, et tuhkur temaga kahekesi ühte ruumi ei jääks. Et ikka järelvalve all. Sest tuhkrud tihti tunnetavad, kes on arglikum, ja selle tahetakse koht kätte näidata(et kes on majas boss). Ja lapsed end üldjuhul kehtestada ei oska.