Postitatud: 05. juuni 2018, 17:02
Postitas Harleyquin
Paar nädalat tagasi hakkas järsult Tõrul tervis halvenema.
Alustan algusest: Käesoleva aasta Jaanuaris või Veebruaris, enam ei mäleta sai pisiga õues väike tiir tehtud maja ümber(ei olnud väga külm väljas, kuskil nulli ümber), nagu ikka igal hommikul. Järgmisel hommikul avastasin, et Tõru hakkas tugevalt köhima ja ka nohu tuli. Selge.. sai külmetada ilmselt ja gripihooaeg. Enam väljas ei käinud, vaid hoidsin toas soojas. Kuna mõne päeva pärast köhimine ei lakanud, siis läksin kiiresti arstile temaga. Arst tegi põletikuvastased süstid. Köhimisega kaasnes veel ka imelik häälitsus, mida polnud varem tema juures kuulnud, nagu ei saanud rahus ühes asendis magada, vist ebamugav tunne kõhus või valud. Arst andis valuvaigistid koju kaasa.
Samas sõi jõi ja liikus aktiivselt ikka nagu alati.
Köha oli tal pea kolm kuud, küll mitte igakord nii aktiivselt. Kevade alguse poole sai tema pissiproov viidud arstile, et teada ega midagi hullu pole. Selgus, et neerud lasevad valku läbi. Arst ei osanud öelda, kui hullult, aga soovitas lahjat toitu anda ja ühtlasi andis neerupuudulikkuse korral mõeldud kuivtoitu koju kaasa. Kuna ta muidu sõi oma põhitoitu aktiivselt edasi ja uut ei võtnud suutäitki, siis kappi see toit jäigi.
Mai kuus sai uuesti pissiproov viidud, kuna tervis järjest halvenes ja kaalust võttis ka alla. Kõik muud näidud,nagu veresuhkur, kehatemperatuur ja parasiiditõrjega olid korras. Viimati mai keskel kaalus ta 1,1kg. Ei tahtnud enam iseseisvalt süüa, vaid pidi peopesast andma meelitades. Ainult vett jõi kõvasti. Kuna lihasmass kerelt muudkui kadus, siis ei jäänud muud üle, kui sundtoitmist süstlaga teha. Mai lõpus enam ei tahtnud iseseisvalt vett ka, see viis tema elu järjest kriitilisemaks. Sai hakatud süstla kaudu ka vett andma. Nüüd umbes nädal aega või pisut rohkem olen vaid sedasi teda elus hoidnud. Käpad ei kanna enam, tuigub ühel küljelt teisele ja kukub pikali, jõud täielikult kadunud. Nagu pea käiks ringi ja üli paha olla. Tahaks nagu oksendada ka, kuid välja midagi ei tule eriti.

Västriku Triinule sai ka helistatud. Ta oli Tõru käekäiguga juba meie arsti kaudu juba varasemalt kursis. Ütles, et kui neerud läbi, siis eriti midagi teha ei anna. Vaid 2 nädalat andis sellise haigusega telefoni teel minu pisile lootust veel elada. Sellel laupäeval saabki 2 nädalat täis. Kardan nii väga.
Enda arsti juures sai eile veel korra läbi käidud, et ehk on veel lootust midagi teha. Andis vaid 3 valuvaigistiga süstalt(suukaudne) kaasa, kui peaks asjad valulikuks minema. Ütles samuti, et neerud ei taastu ja piisavalt vana juba ja kui tunnen, et õige aeg, siis tuleksin pisikese karbiga tagasi mingi päev ja ...
Tõru saamis lugu on ülitähenduslik mulle( ei olnud lihtsalt uitmõte, et läheks ja võtaks) ja olen päevi pisarates olnud ja lootnud, et mingigi ime aitaks veel teda. Toidan ja nutan. Meenutan ilusaid aegu, kui poiss veel nooruslike tempe tegi ja paljudele rõõmuks oli. Sisestan talle ja endale, et lootus pole veel kadunud ja ehk veel...Kuna lihasmass järjest kaob(ribid paistavad), siis toidan teda 3-4x päevas süstlast. Kohati nagu aitaks, võtab mingiaeg käpa tugevamaks, kuid kui häda käib tegemas, siis tagakäpad mõne aja pärast sirakil ja tuigub küljelt küljele ja kukub kohapealt. Häda tegemiseks ei suuda ka potile enam minna, vaid laseb sinna, kus magab või pisut eemale. Sellest ei ole midagi, kõik saab ära koristatud. Tagakäppade karvad on toetuspinna ulatuses pingutuse tagajärjel kiilanenud ja kohati marraskil, kuna näeb tohutult vaeva liikumiseks.

Tema kaotus saab mulle väga ränk olema, olen selle mõttega juba arvestanud, kuid katsun sellest välja tulla.
Kui kellegil on mingeid mõtteid, mida saaks tema heaks teha veel, peale sooja aseme ja paituste, siis oleksin ülimalt tänulik. Kasvõi toidu või joogi osas midagi veel teha. Teeksin kõik tema heaks, kui vaid väärt nõu saaks.
Hetkel tudib sooja teki sees ja varsti hakkan teda söötma.
Tänud kaasamõtlejatele ja toetajatele!