Postitatud: 29. oktoober 2004, 09:08
Mul on kaks jänkut kodus - poiss ja plika. Plika on opereeritud, poiss mitte.
Alustan kohe sellest, et enne plika operatsioonile viimist tundsin end väga pahasti - olid suured süümepiinad, aga samas tahtsin ka seda, et ta saaks endale poissjänku seltsiliseks. (Salaja lootsin ka, et saavad siis soovi korral kusagil nurga taga võdistada, kuid plikal kadus opi käigus igasugune võdistamisisu ära.
Nüüd siis poiss ronib plikale selga ja pähe ning üritab võdistada, kuid plika teeb üsna kähku vehkat. ...ja nii päevad läbi...)
Poissjänku meil küll oma territooriumi ei märgista (kui pabulad välja arvata), aga ta on vist üks pisike erand selles suhtes.
Plikal on söögiisu kasvanud (operatsioon oli pool aastat tagasi), kuid oluliselt paksemaks ta läinud ei ole. Tõenäoliselt on asi selles, et peab alatasa poisi võdistamiskatsete eest põgenema.
Samas saavad nad üsna hästi läbi: söövad ühest kausist, koonud kõrvuti, lakuvad teineteise kõrvu, külitavad teineteise kõrval, ajavad kordamööda palli taga (tõeline jänesevutt )...
Kaklusi ja teisi lahkarvamusi on olnud vaid kaks korda: kui poiss meile tuli, siis plika ei saanud aru, mis teine karvane olend seal veel liigub. ...ja plika andis poisile ka siis natuke kolki, kui poiss korraks kõrvalehüppe teiste jänkuplikade juurde tegi.
Minu soovitus on küll, et jänkule oleks hea võtta seltsiline: neil on koos lõbusam, pererahval ka lõbusam, koristamistööd oluliselt juurde ei tule.
Ja veel: oleks vist parem, kui kummalgi jänkul oleks oma puur, sest siis saavad nad ka teineteisest natuke rahu.
Näiteks meie plika peaks poisiga samas puuris elamise puhul kannatama pidevaid võdistamiskatseid. ...aga neid on ka puurist väljas olles igas tunnis vähemalt 10. (Me proovisime neid ühte puuri panna. Joss läks kohe suure hurraaga võdistama ja paanikas Pipi otsis puuris kohta, kuhu võdistamise eest peitu minna. Lõpuks leidis Pipi lahenduse: heitis puuri nurka sedasi diagonaalis maha, et Joss ei pääsenud ei pea ega tagumiku poolt talle ligi. Siis oli Joss see, kes väga närviliseks läks. )
Ühe sõnaga, minu seisukoht oleks, et mitte "kohitsemine versus sõber", vaid hoopis "kohitsemine ja sõber" või "kohitsemine, et saaks sõbra".
Alustan kohe sellest, et enne plika operatsioonile viimist tundsin end väga pahasti - olid suured süümepiinad, aga samas tahtsin ka seda, et ta saaks endale poissjänku seltsiliseks. (Salaja lootsin ka, et saavad siis soovi korral kusagil nurga taga võdistada, kuid plikal kadus opi käigus igasugune võdistamisisu ära.
Nüüd siis poiss ronib plikale selga ja pähe ning üritab võdistada, kuid plika teeb üsna kähku vehkat. ...ja nii päevad läbi...)Poissjänku meil küll oma territooriumi ei märgista (kui pabulad välja arvata), aga ta on vist üks pisike erand selles suhtes.
Plikal on söögiisu kasvanud (operatsioon oli pool aastat tagasi), kuid oluliselt paksemaks ta läinud ei ole. Tõenäoliselt on asi selles, et peab alatasa poisi võdistamiskatsete eest põgenema.
Samas saavad nad üsna hästi läbi: söövad ühest kausist, koonud kõrvuti, lakuvad teineteise kõrvu, külitavad teineteise kõrval, ajavad kordamööda palli taga (tõeline jänesevutt
)...Kaklusi ja teisi lahkarvamusi on olnud vaid kaks korda: kui poiss meile tuli, siis plika ei saanud aru, mis teine karvane olend seal veel liigub. ...ja plika andis poisile ka siis natuke kolki, kui poiss korraks kõrvalehüppe teiste jänkuplikade juurde tegi.
Minu soovitus on küll, et jänkule oleks hea võtta seltsiline: neil on koos lõbusam, pererahval ka lõbusam, koristamistööd oluliselt juurde ei tule.
Ja veel: oleks vist parem, kui kummalgi jänkul oleks oma puur, sest siis saavad nad ka teineteisest natuke rahu.
Näiteks meie plika peaks poisiga samas puuris elamise puhul kannatama pidevaid võdistamiskatseid. ...aga neid on ka puurist väljas olles igas tunnis vähemalt 10.
(Me proovisime neid ühte puuri panna. Joss läks kohe suure hurraaga võdistama ja paanikas Pipi otsis puuris kohta, kuhu võdistamise eest peitu minna. Lõpuks leidis Pipi lahenduse: heitis puuri nurka sedasi diagonaalis maha, et Joss ei pääsenud ei pea ega tagumiku poolt talle ligi. Siis oli Joss see, kes väga närviliseks läks. )Ühe sõnaga, minu seisukoht oleks, et mitte "kohitsemine versus sõber", vaid hoopis "kohitsemine ja sõber" või "kohitsemine, et saaks sõbra".