Postitatud: 21. oktoober 2015, 09:10
Postitas jyy
Minu kallil Klaaval võttis toibumine ikka oma paar kuud aega. Mulle tundub, et ta kaotas vahepeal inimeste vastu usalduse, kuna seostas Anfissa surma meiega. Eks see ole loogiline ka – kui mina ta sülle võtsin ja surnud roti kõrvale tõin, ju olin mina tema meelest see mõrvar.

Pikka aega oli vaene Klaava kuidagi loid ja niru ning veetis päevi valdavalt kiiges pikutades, ent mitte magades. Lõpuks aitas igapäevane järjepidev tegelemine loomaga. Kuna tal üksi ilmselgelt igav, hakkas Klaava rohkem inimeste seltsi otsima. Nüüd meeldib talle näiteks süles istuda ja pai saada, enne ei tulnud selline asi kõne allagi.

Loo moraal: loomadel, vähemasti rottidel, on väga sügav sisemaailm, mida inimesed pahatihti alahindama kipuvad. Ning kaaslase surma – isegi sellise, kellega nad pigem halvasti läbi said – elavad nad raskelt läbi.