Postitatud: 13. aprill 2013, 11:55
Ühe roti vs. mitme roti pidamine on väga pikalt kirgi kütnud teema nii Eestis kui ka mujal maailmas. Mõlemal osapoolel on omad argumendid, kuid pikaaegsete rotipidajate ja -kasvatajate üldine arvamus on siiski selge ja kindel, et kui välja arvata mõned harvad juhused (teiste suhtes väga agressiivne rott, teisi väga kartev rott või nakkavat haigust kandev rott), vajavad rotid ikkagi omale liigikaaslasi seltsiks. Seda võib ka näha sellest, et rotikasvatajad müüvad oma rotipoegi valdavalt samasooliste paaride või kolmikutena ning vaid väga harva, kus rotti ootab kodus ees mõni teine rott nõustutakse neid müüma üksikult.
Rotid looduses
Pruun rott ehk rändrott (rattus norvegicus) on sotsiaalne loom, kes armastab elada karjas. Looduses elavad nii emased kui isased suurte samasooliste karjadena. Emased elavad enamasti 5-6 pealiste karjadena ühes suures tunnelite ja pesade süsteemis. Nad jagavad erinevaid ülesandeid ja pesasid ning hoolitsevad koos poegade eest. Isased rändavad aga karjana rohkem ringi ja otsivad sobivaid emaseid, kellega paarituda. Igas sellises karjas on paika pandud kindel hierarhia ning alfa rott, kellele kõik teised samasoolised rotid alluvad.
Rottide omavaheline suhtlus puuriloomana
Ka puuris peetavad rotid armastavad seltsi ja võimalusel moodustavad ühtse kindla struktuuriga karja. Kodus lemmikutena peetavad rotid jätavad harva kasutamata võimaluse tutvuda uue rotiga, olgu see siis üksteise nuuskimiseks või väikeseks territoriaalseks tüliks. Koos elavad rotid mängivad teineteisega tihti, isegi vanemas eas. Nad naudivad üksteise tagaajamist, väikeseid maadlusmatše või pisikesi kaklusi. Selline mäng pakub rotile mitmekülgset füüsilist ja psüühilist stimulatsiooni. Teine oluline osa rottide suhtlemisest on üksteise pesemine/puhastamine/nakitsemine. See on väga tähtis osa rottide omavahelisest suhtlusest alates karja hierarhia paika panemise elementidest kuni lihtsalt vajaduseni, et keegi aitaks puhastada kehaosi, kuhu rott ise ei ulata (näiteks turja pealt ja kõrvade tagant). Rotikarja kindel hierarhia on tähtis osa roti sotsiaalsest elust, see määrab roti sotsiaalsed käitumismustrid ja seda on võimalik saavutada ainult oma liigikaaslastega, kes tõlgendavad neid käitumismustreid korrektselt ja annavad sobivat tagasisidet. Kindel staatus hierahias pakub rotile lisaks ka turvatunnet.
Lisaks otsesele suhtlusele armastavad rotid näiteks magada suures hunnikus koos, sest nõnda on koos soojem ja turvalisem. Eriti hästi võib seda näha, kui mõni rott karjas on väetim või lausa haige, siis kogunevad kaaslased tihti tema juurde magama, et teda soojendada ja kaitsta.
Rotid suhtlevad omavahel ka lõhna, puudutuste ja helide abil (mida inimese kõrv ei ole suuteline kuulma). Kes on näinud kahe või enama roti omavahelist suhtlust ja elu, see peaks kiirelt mõistma, kui tähtis on rottidele oma liigikaaslaste lähedus ja nendega suhtlemine. On täheldatud, et sotsiaalsed loomad, kes elavad karjades, elavad tihtipeale kauem kui nende üksikuna peetud liigikaaslased.
Rott ja inimene
Üks levinumaid argumente, mida üksikute rottide pidajad toovad, on see, et üksiku roti tähepanu keskendub eelkõige inimesele ja seega pole vaja konkureerida teiste rottidega, kui soovid temaga suhelda. See on nii osalt tõde kui vale. Üksikult peetav rott moodustab tõesti inimesega kergemini sõltuvussuhte - kui kellegi teisega ei ole suhelda, siis tuleb inimesega suhelda. Selline suhe võib küll mõnele inimesele olla meelejärgi, kuid see ei tähenda seda, et rott oleks õnnelik, või et see rahuldaks kõik tema vajadused. On suur vahe, kas rott suhtleb inimesega vajadusest seltskonna järele või lihtsalt "sõbralikkusest ja sotsiaalsusest". Sotsiaalsed rotid on ka mitmekesi koos elades meeleldi nõus inimesega suhtlema ja tihtipeale on nad oma suhtluses julgemad ja aktiivsemad. Kasvatajad on märganud, et tihti muutuvad aremad rotid kambas palju julgemaks ja on valmis oma julgemate kaaslaste eeskujul rohkem inimesega suhtlema. Karjas elavad rotid ei pruugi olla kogu aeg naelutatud inimese külge, aga nad suhtlevad temaga meeleldi. Minu enda 5 emasest rotist koosnev rotikamp on äärmiselt tore ja inimsõbralik - nad ronivad ja turnivad meeleldi iga inimese otsas ja on valmis neile põue magama pugema. Vahepeal minnakse tehakse pättusi ja saadetakse korda suuri rotitegusid, aga iga natukese aja tagant tullakse ja kontrollitakse, kas inimene ikka olemas on, nurutakse mõni pai ja jutustatakse kudrutades õlal, mis kõik korda saadetud sai.
Inimene ei saa pakkuda rotile 24/7 seltsi juba kasvõi selle pärast, et me magame üpris suure osa ööpäevast. Kui sinna lisada veel tööl ja/või koolis käimise aeg, siis jääb rotiga suhtlemiseks suhteliselt vähe aega. Lisaks sellele on roti ja inimese aktiivsed perioodid erinevatel aegadel - rotid ei maga 8 tundi ööpäevas ja ei ole pärast seda 16 tundi üleval. Nad magavad päeva ja öö jooksul lühikeste perioodidena ning nende kõige aktiivsem aeg on just eelkõige öötundidel ja varajastel hommikutundidel. Rott on äärmiselt intelligentne loom, kes vajab pidevalt uusi ja huvitavaid väljakutseid. Seda on tõestatud eri katsetega, mis näitavad, et rotid ei tunne pikalt huvi ühe objekti/tegevuse vastu. See tähendab seda, et rotil hakkab üpris kiirelt igav - karjas elavad rotid lahutavad meelt teineteisega suheldes ja mängides, aga üksikutel rottidel see võimalus kahjuks puudub ja nad tunnevad pidevalt igavust ning üksindust.
Kas mitme roti pidamine on keerulisem kui ühe roti pidamine?
Teine tihti välja toodud argument on see, et kardetakse aja- ja rahakulu hüppelist kasvu. Tegelikult ei ole ühe kuni kolme roti pidamisel väga suurt ja olulist vahet. Kuna Eestis on keeruline saada ühele rotile sobilikku puuri, siis enamasti tuleks osta nii ehk naa 2-3 rotti mahutav puur ja see ongi tegelikult see kõige suurem väljaminek. Mõnevõrra muidugi toidu ja aluspanu kulu tõuseb, aga mitte nii oluliselt. Ajakulu aga jääb tegelikult täpselt samasuguseks, kuna puuri tuleb ikka puhastada ja rotte ikka jalutada, lihtsalt ühe asemel jalutad kaks-kolm rotti korraga.
Eetiline aspekt
Nii mõnigi raamat väidab, et rotti võib ka üksikuna pidada, kuna rott ei sure üksindusse ja võib mingil määral oma üksildast elu ka nautida. Samas tekib küsimus, et kui sa tead, et rott on kaaslasega õnnelikum ja rahulikum, siis miks mitte talle seda võimalust pakkuda? Loomaomanik peaks soovima oma lemmikule pakkuda parimat võimalikku elu ja selle hulka kuulub rottide puhul kindlasti kaaslase olemasolu. Rott ei ole sinu jaoks õige lemmik, kui sa lähened loomapidamisele suhtumisega "käib kah" või "aga mina tahan" - nad on nõudlikud loomad, kes vajavad palju tähelepanu ja stimulatsiooni.
Kui sa ei ole ikka veel veendunud, et rott vajab kaaslast, siis mõtle järgnevale. Kujuta ennast ette vanglas üksikus kongis, millel on küll kõik mugavused nagu koduski, aga puudub igasugune võimalus inimestega suhelda (ka arvuti või telefoni kaudu). Vahel lastakse sind välja ka ning siis saad võimaluse mängida näiteks koertega, aga inimesi ei näe sa oma vangistuse jooksul kordagi. Muudkui istud päevad otsa oma kongis ja mõlgutad omi mõtteid. Mis sa arvad, kui tore ja huvitav su elu oleks? Kas sul hakkaks igav? Kas sa tunneks puudust inimestega suhtlemisest? Jah, tegu on antropomorfismiga, kuid see on siiski oluline; selle näite osas on tähtis see, et inimesed ja rotid jagavad järgnevaid ühiseid jooni - igavuse tundmine, stimulatsiooni vaegus ja loomulik sotsiaalsus. Rott ei pruugi omale teadvustada, et need tunded on konkreetselt igavus ja üksildus, aga see ei tähenda, et ta neid tunda ei võiks.
Mida halba võib teha roti üksi pidamine?
Üksikult peetavate rottide sotsiaalsed käitumismustrid võivad muutuda ebanormaalseteks, kuna see ei ole tema jaoks naturaalne keskkond. Osad rotid võivad muutuda vähem sotsiaalseks, apaatseks ja agressiivseks, või vastupidi hoopis hüperaktiivseks.
On näiteid sellest, kuidas üksikud rotid muutuvad oma omaniku ja asjade suhtes ülemääraselt kaitsvaks, rünnates kõiki, kes üritavad neile läheneda, kuigi omaniku suhtes olid nad jätkuvalt sõbralikud. Enamasti annab seda kenasti parandada sellisele rotile kaaslase lisamisega.
Teisest küljest võib rott muutuda ka hoopis hüperaktiivseks - iga kord välja saades on ta nõnda erutatud, et inimesel ei ole võimalik temaga enam suhelda. Rott jookseb paaniliselt ringi mööda tuba ja ei suuda üldse paigal püsida. Samas puuris istub apaatselt ja vahib ühte punkti oodates aega, millal välja saab. Asja võib parandada jällegi kaaslase lisamine, kuigi kuna konkreetsel juhul oli tegu vanema ja osalt agressiivse rotiga, tuli kahjuks ka kastreerimine ette võtta. Kasvataja on küll veendumusel, et kui sellele rotile oleks piisavalt noores eas tutvustatud teist rotti, siis ei oleks kastreerimine olnud vajalik ja rott oleks elanud õnnelikult oma karjas.
Minul on samuti kogemus ühe üksiku rotiga, kes tuli minu juurde 1,5 aastaselt, olles kogu elu elanud üksikult. Üritasin teda küll oma kambale tutvustada, aga kahjuks see ei õnnestunud, kuna ta kartis paaniliselt teisi rotte ja tänu sellele oli nende suhtes agressiivne. Temalt sain ma ka oma esimese rotihammustuse (vähemalt sellise, et veri väljas), kuna ta oli äärmiselt kaitsev oma puuri suhtes ja kätt puuri panna ei lubanud. Ütlen ausalt, et minul oli tast äärmiselt kahju, sest enamuse aega puuris veetis ta õnnetu näoga puurist välja vahtides ja oodates, et ma ta puurist välja laseks. Väljas oli ta küll meeleldi valmis minuga suhtlema, aga see ei olnud selline loomulik rotilik mänglev käitumine, vaid pigem lihtsalt ilmselge vajadus mingigi suhtluse järele. Üldse olid tema käitumises puudu mitmed rotilikud käitumismustrid - mänguhimu, uudistamisvajadus ja selline loomulik rotilik intelligentsus; ta käitus nagu väike laps, kes jookseb emme järele. Mõnes mõttes ma saan aru inimestest, kes otsivad sellist lähedust oma lemmikult, aga see ei ole normaalne rotilik käitumine ja ma olen absoluutselt kindel, et selline rott ei ela täisväärtuslikku elu.
Allikad:
http://www.fancyratsforum.co.uk/viewtopic.php?f=13&t=43
http://ratfanclub.org/single.html
http://www.rmca.org/Resources/apair.txt
Rotid looduses
Pruun rott ehk rändrott (rattus norvegicus) on sotsiaalne loom, kes armastab elada karjas. Looduses elavad nii emased kui isased suurte samasooliste karjadena. Emased elavad enamasti 5-6 pealiste karjadena ühes suures tunnelite ja pesade süsteemis. Nad jagavad erinevaid ülesandeid ja pesasid ning hoolitsevad koos poegade eest. Isased rändavad aga karjana rohkem ringi ja otsivad sobivaid emaseid, kellega paarituda. Igas sellises karjas on paika pandud kindel hierarhia ning alfa rott, kellele kõik teised samasoolised rotid alluvad.
Rottide omavaheline suhtlus puuriloomana
Ka puuris peetavad rotid armastavad seltsi ja võimalusel moodustavad ühtse kindla struktuuriga karja. Kodus lemmikutena peetavad rotid jätavad harva kasutamata võimaluse tutvuda uue rotiga, olgu see siis üksteise nuuskimiseks või väikeseks territoriaalseks tüliks. Koos elavad rotid mängivad teineteisega tihti, isegi vanemas eas. Nad naudivad üksteise tagaajamist, väikeseid maadlusmatše või pisikesi kaklusi. Selline mäng pakub rotile mitmekülgset füüsilist ja psüühilist stimulatsiooni. Teine oluline osa rottide suhtlemisest on üksteise pesemine/puhastamine/nakitsemine. See on väga tähtis osa rottide omavahelisest suhtlusest alates karja hierarhia paika panemise elementidest kuni lihtsalt vajaduseni, et keegi aitaks puhastada kehaosi, kuhu rott ise ei ulata (näiteks turja pealt ja kõrvade tagant). Rotikarja kindel hierarhia on tähtis osa roti sotsiaalsest elust, see määrab roti sotsiaalsed käitumismustrid ja seda on võimalik saavutada ainult oma liigikaaslastega, kes tõlgendavad neid käitumismustreid korrektselt ja annavad sobivat tagasisidet. Kindel staatus hierahias pakub rotile lisaks ka turvatunnet.
Lisaks otsesele suhtlusele armastavad rotid näiteks magada suures hunnikus koos, sest nõnda on koos soojem ja turvalisem. Eriti hästi võib seda näha, kui mõni rott karjas on väetim või lausa haige, siis kogunevad kaaslased tihti tema juurde magama, et teda soojendada ja kaitsta.
Rotid suhtlevad omavahel ka lõhna, puudutuste ja helide abil (mida inimese kõrv ei ole suuteline kuulma). Kes on näinud kahe või enama roti omavahelist suhtlust ja elu, see peaks kiirelt mõistma, kui tähtis on rottidele oma liigikaaslaste lähedus ja nendega suhtlemine. On täheldatud, et sotsiaalsed loomad, kes elavad karjades, elavad tihtipeale kauem kui nende üksikuna peetud liigikaaslased.
Rott ja inimene
Üks levinumaid argumente, mida üksikute rottide pidajad toovad, on see, et üksiku roti tähepanu keskendub eelkõige inimesele ja seega pole vaja konkureerida teiste rottidega, kui soovid temaga suhelda. See on nii osalt tõde kui vale. Üksikult peetav rott moodustab tõesti inimesega kergemini sõltuvussuhte - kui kellegi teisega ei ole suhelda, siis tuleb inimesega suhelda. Selline suhe võib küll mõnele inimesele olla meelejärgi, kuid see ei tähenda seda, et rott oleks õnnelik, või et see rahuldaks kõik tema vajadused. On suur vahe, kas rott suhtleb inimesega vajadusest seltskonna järele või lihtsalt "sõbralikkusest ja sotsiaalsusest". Sotsiaalsed rotid on ka mitmekesi koos elades meeleldi nõus inimesega suhtlema ja tihtipeale on nad oma suhtluses julgemad ja aktiivsemad. Kasvatajad on märganud, et tihti muutuvad aremad rotid kambas palju julgemaks ja on valmis oma julgemate kaaslaste eeskujul rohkem inimesega suhtlema. Karjas elavad rotid ei pruugi olla kogu aeg naelutatud inimese külge, aga nad suhtlevad temaga meeleldi. Minu enda 5 emasest rotist koosnev rotikamp on äärmiselt tore ja inimsõbralik - nad ronivad ja turnivad meeleldi iga inimese otsas ja on valmis neile põue magama pugema. Vahepeal minnakse tehakse pättusi ja saadetakse korda suuri rotitegusid, aga iga natukese aja tagant tullakse ja kontrollitakse, kas inimene ikka olemas on, nurutakse mõni pai ja jutustatakse kudrutades õlal, mis kõik korda saadetud sai.
Inimene ei saa pakkuda rotile 24/7 seltsi juba kasvõi selle pärast, et me magame üpris suure osa ööpäevast. Kui sinna lisada veel tööl ja/või koolis käimise aeg, siis jääb rotiga suhtlemiseks suhteliselt vähe aega. Lisaks sellele on roti ja inimese aktiivsed perioodid erinevatel aegadel - rotid ei maga 8 tundi ööpäevas ja ei ole pärast seda 16 tundi üleval. Nad magavad päeva ja öö jooksul lühikeste perioodidena ning nende kõige aktiivsem aeg on just eelkõige öötundidel ja varajastel hommikutundidel. Rott on äärmiselt intelligentne loom, kes vajab pidevalt uusi ja huvitavaid väljakutseid. Seda on tõestatud eri katsetega, mis näitavad, et rotid ei tunne pikalt huvi ühe objekti/tegevuse vastu. See tähendab seda, et rotil hakkab üpris kiirelt igav - karjas elavad rotid lahutavad meelt teineteisega suheldes ja mängides, aga üksikutel rottidel see võimalus kahjuks puudub ja nad tunnevad pidevalt igavust ning üksindust.
Kas mitme roti pidamine on keerulisem kui ühe roti pidamine?
Teine tihti välja toodud argument on see, et kardetakse aja- ja rahakulu hüppelist kasvu. Tegelikult ei ole ühe kuni kolme roti pidamisel väga suurt ja olulist vahet. Kuna Eestis on keeruline saada ühele rotile sobilikku puuri, siis enamasti tuleks osta nii ehk naa 2-3 rotti mahutav puur ja see ongi tegelikult see kõige suurem väljaminek. Mõnevõrra muidugi toidu ja aluspanu kulu tõuseb, aga mitte nii oluliselt. Ajakulu aga jääb tegelikult täpselt samasuguseks, kuna puuri tuleb ikka puhastada ja rotte ikka jalutada, lihtsalt ühe asemel jalutad kaks-kolm rotti korraga.
Eetiline aspekt
Nii mõnigi raamat väidab, et rotti võib ka üksikuna pidada, kuna rott ei sure üksindusse ja võib mingil määral oma üksildast elu ka nautida. Samas tekib küsimus, et kui sa tead, et rott on kaaslasega õnnelikum ja rahulikum, siis miks mitte talle seda võimalust pakkuda? Loomaomanik peaks soovima oma lemmikule pakkuda parimat võimalikku elu ja selle hulka kuulub rottide puhul kindlasti kaaslase olemasolu. Rott ei ole sinu jaoks õige lemmik, kui sa lähened loomapidamisele suhtumisega "käib kah" või "aga mina tahan" - nad on nõudlikud loomad, kes vajavad palju tähelepanu ja stimulatsiooni.
Kui sa ei ole ikka veel veendunud, et rott vajab kaaslast, siis mõtle järgnevale. Kujuta ennast ette vanglas üksikus kongis, millel on küll kõik mugavused nagu koduski, aga puudub igasugune võimalus inimestega suhelda (ka arvuti või telefoni kaudu). Vahel lastakse sind välja ka ning siis saad võimaluse mängida näiteks koertega, aga inimesi ei näe sa oma vangistuse jooksul kordagi. Muudkui istud päevad otsa oma kongis ja mõlgutad omi mõtteid. Mis sa arvad, kui tore ja huvitav su elu oleks? Kas sul hakkaks igav? Kas sa tunneks puudust inimestega suhtlemisest? Jah, tegu on antropomorfismiga, kuid see on siiski oluline; selle näite osas on tähtis see, et inimesed ja rotid jagavad järgnevaid ühiseid jooni - igavuse tundmine, stimulatsiooni vaegus ja loomulik sotsiaalsus. Rott ei pruugi omale teadvustada, et need tunded on konkreetselt igavus ja üksildus, aga see ei tähenda, et ta neid tunda ei võiks.
Mida halba võib teha roti üksi pidamine?
Üksikult peetavate rottide sotsiaalsed käitumismustrid võivad muutuda ebanormaalseteks, kuna see ei ole tema jaoks naturaalne keskkond. Osad rotid võivad muutuda vähem sotsiaalseks, apaatseks ja agressiivseks, või vastupidi hoopis hüperaktiivseks.
On näiteid sellest, kuidas üksikud rotid muutuvad oma omaniku ja asjade suhtes ülemääraselt kaitsvaks, rünnates kõiki, kes üritavad neile läheneda, kuigi omaniku suhtes olid nad jätkuvalt sõbralikud. Enamasti annab seda kenasti parandada sellisele rotile kaaslase lisamisega.
Teisest küljest võib rott muutuda ka hoopis hüperaktiivseks - iga kord välja saades on ta nõnda erutatud, et inimesel ei ole võimalik temaga enam suhelda. Rott jookseb paaniliselt ringi mööda tuba ja ei suuda üldse paigal püsida. Samas puuris istub apaatselt ja vahib ühte punkti oodates aega, millal välja saab. Asja võib parandada jällegi kaaslase lisamine, kuigi kuna konkreetsel juhul oli tegu vanema ja osalt agressiivse rotiga, tuli kahjuks ka kastreerimine ette võtta. Kasvataja on küll veendumusel, et kui sellele rotile oleks piisavalt noores eas tutvustatud teist rotti, siis ei oleks kastreerimine olnud vajalik ja rott oleks elanud õnnelikult oma karjas.
Minul on samuti kogemus ühe üksiku rotiga, kes tuli minu juurde 1,5 aastaselt, olles kogu elu elanud üksikult. Üritasin teda küll oma kambale tutvustada, aga kahjuks see ei õnnestunud, kuna ta kartis paaniliselt teisi rotte ja tänu sellele oli nende suhtes agressiivne. Temalt sain ma ka oma esimese rotihammustuse (vähemalt sellise, et veri väljas), kuna ta oli äärmiselt kaitsev oma puuri suhtes ja kätt puuri panna ei lubanud. Ütlen ausalt, et minul oli tast äärmiselt kahju, sest enamuse aega puuris veetis ta õnnetu näoga puurist välja vahtides ja oodates, et ma ta puurist välja laseks. Väljas oli ta küll meeleldi valmis minuga suhtlema, aga see ei olnud selline loomulik rotilik mänglev käitumine, vaid pigem lihtsalt ilmselge vajadus mingigi suhtluse järele. Üldse olid tema käitumises puudu mitmed rotilikud käitumismustrid - mänguhimu, uudistamisvajadus ja selline loomulik rotilik intelligentsus; ta käitus nagu väike laps, kes jookseb emme järele. Mõnes mõttes ma saan aru inimestest, kes otsivad sellist lähedust oma lemmikult, aga see ei ole normaalne rotilik käitumine ja ma olen absoluutselt kindel, et selline rott ei ela täisväärtuslikku elu.
Allikad:
http://www.fancyratsforum.co.uk/viewtopic.php?f=13&t=43
http://ratfanclub.org/single.html
http://www.rmca.org/Resources/apair.txt