Postitatud: 08. jaanuar 2004, 23:27
Tegelikult mul tõepoolest on selle teema kohta üks hunnik märkmeid. Ausalt öeldes tahaks ma seal nüüd, kus mul ise selle asjaga rohkem kogmust, mõned kohad ümber teha, aga praegu kohe ei viitsi...
Niisiis, siit ta tuleb:
_______________
Rotid on seltskondlikud loomad ja ei armasta üksi elada. Kuigi võõraste rottide tutvustamine võib olla keeruline ja võtta kasvõi terve kuu aega, on rotid siiski palju õnnelikumad kui neil on lisaks inimesele veel ka rottidest sõpru.
Rottide valmidus uusi rotte omaks võtta või sellest keeldumine sõltub nende iseloomust ja vanusest. Täiskasvanud rottidele uustulnuka tutvustamine võtab rohkem aega, kuid on sellegipoolest teostatav. Kui varuda aega ja olla piisavalt kannatlik, lepib uue kaaslasega peaaegu iga rott. Kõige lihtsam on tutvustada kaht noort rotti, kõige keerulisem on kahe täiskasvanud isase lepitamine, eriti kui nad ei ole kastreeritud. Teisest küljest aga võivad rotid vananedes iseloomult leebemaks muutuda ja seega kergemini uute kaaslastega kohaneda. Täiskasvanud isasele rotile on parimaks kaaslaseks noor rott, aga ta peab olema vähemalt 6 nädalat vana, sest isasrotid mõnikord tapavad võõraid rotititasid. Emasrottidele on uute kaaslaste tutvustamine tavaliselt lihtsam, isegi kui nad on juba täiskasvanud. Harvem leidub aga ka selliseid emaseid, kes uustulnukat väga agressiivselt vastu võtavad, kõige tõenäolisem on, et nii juhtub loomaga, kes on juba vana ja kaua aega üksi elanud ning ei ole seega seltskonnaga harjunud. Sellest hoolimata peaks neile siiski üritama kaaslast leida, sest üksik rott on tunduvalt õnnetum rott, kui see kellel vähemalt üks sõber puuris seltsiks igavust peletamas.
Tutvumine nõuab mõningaid teadmisi käitumismallidest ja tegutsemisoskusi ka uustulnukalt endalt, väga väikesed rotititad ei pruugi hakkama saada ja agressiivse residentroti korral võib lugu lausa õnnetult lõppeda. Emased kusjuures kalduvad noorukeste uustulnukate suhtes isegi julmemad olema kui isased. Sageli on täiskasvanud isastele aga väikesi rotipoegi just lihtsam tutvustada, kuna siis ei taju nad selles jubinas veel konkurenti, see peaks toimuma vanuses 6...8 elunädalat või pisut hiljem aga enne “puberteedi” algust. Tavaliselt aga ei ole hea tutvustada suuremale rotiseltskonnale nooremat rotipoega kui 8 nädalat.
kaks rotilast: kõige lihtsam variant, enne puberteediiga (algab umbes 8.-10. nädalal) on nad lihtsalt tited ja ei ole vahet, mis soost keegi on. Aga nad kasvavad ja võivad tekkida samad probleemid, mis täiskasvanute puhul, aga hiljem. Ei tohiks ka unustada, et 6-nädalane rotiplika võib juba tiinestuda, aga steriliseerimiseks on tal veel vanust vähevõitu...
emane täiskasvanu - noor emane. Enamasti ei tohiks eriti keeruline olla, emased saavad oma vahel tavaliselt hästi läbi. Mõned emased on aga kurjad, eriti kui nad on kaua üksi olnud. Noor emane ei tohiks olla alla 8 nädala vana, võõraid lapsi emased sageli ei salli.
kaks täiskasvanud emast. Võib kujuneda problemaatiliseks kui neist kumbki on kaua üksi elanud või üliterritoriaalne, aga üldjuhul ei peaks probleemi olema.
isane täiskasvanu – noor isane. Noor isane võiks olla vanuses 6...8 nädalat, siis ei ole ta enam nii titt, et vana isane ta lihtsalt näiteks ära sööks, ega veel ka nii vana, et vana isane temas konkurenti näeks.
kaks täiskasvanud isast. Isased tavaliselt eriti meelsasti üksteisega ei sõbrune. Isegi need, kes omavahel enamvähem läbi saavad, kaklevad üksteisega aegajalt. Kastreeritud isaste omavahelised suhted peaks leebemad olema.
isane ja emane. nende tutvustamine peaks eriti lihtsalt käima, aga vähemalt üks neist peaks olema “kesksooline”, et iga 4. nädala tagant uut pesakonda rotipoegi ei tuleks. Menopaus tabab emasrotte alles kusagil peale 1,5-aastaseks saamist ja kindel ei või olla enne kui loom on vähemalt 2-aastane. Isasrotid ei kaota oma võimet järglasi saada aga kunagi. Isasrottidel on tavaliselt ükskõik millise emase saabumise üle ainult hea meel, küll aga võivad mõnikord emased pirtsutada. Üks emane rott mitme isase peale ei ole ka hea mõte, sest isased lähevad tema pärast kaklema.
Tutvustamisprotsess koosneb mitmest astmest ja neist igaühele kuluv aeg võib sõltuvalt kujunevast olukorrast olla erinev. Ühest astmest tohib teise edasi minna ainult juhul kui vähemalt 30 minuti jooksul ei ole kallaletungimärke. Kui tutvustamine lõppeb agressiooniga, siis tuleb kas hiljem uuesti proovida või minna protsessis sammu võrra tagasi...
Residentroti viha väljendavad karva turri ajamine, selja küüru tõmbamine ja liikumine uustulnuka suunas küljetsi oma keha kiigutades (kõik selleks et võimalikult suur paista). Selliste märkide puhul on targem uus rott kiiresti ära võtta, et rünnakut ennetada. Ja seda tehes peab olema ettevaatlik, sest vihale aetud rott võib vabalt hammustada. Kasuta kas käterätikut või tugevaid kindaid. Või kui on vaja kiiresti kaklust lõpetada, võib erandkorras rotti tõsta ka sabast (saba juurepoolsest otsast). Juba kaklevate rottide lahutamiseks on parim vahend taimeprits (või muu puhas pihustipudel) veega, kust siis kriitilisel hetkel loomi kasta – rotid peavad katkestama võitluse, et end kasida.
Kui rotti tutvustatakse tervele rottide grupile, siis tavaliselt on esialgu uustulnuka vastu agressiivne vaid grupi liider. Aga kui tema on uue omaks võtnud, võivad mõningast agressiooni näidata ka teised rühma liikmed, tavaliselt küll mitte nii tõsist, sest ka alamad suhted grupis vajavad paika panemist.
Alguses on vajalik kahe puuri olemasolu, sest esialgu on uuele rotile vaja omaette elamist (sobib näiteks residentroti reisipuur). Kunagi ei tohi uut rotti lihtsalt kohe vana roti puuri torgata, sest vana asub kohe kindlasti oma territooriumi kaitsma. Omaette teema on vajadus kehtestada võõrale rotile minimaalselt 2-nädalane karantiin, et avastada võimalikke haigusi, mis muidu võiksid ohustada juba vanu olijaid. Peale selle harjub ta nii oma uue koduga ja õpib sind usaldama, mis mõlemad ka tutvustamisel olulist rolli mängivad.
eelsamm. mõned soovitavad alustuseks lasta rottidel vastastikku nuusutada esemeid või kogu puuri, mis lõhnaks teise järgi, et oleks juba enne aimata, et midagi on toimumas. Samas usuvad teised rotikasvatajad, et selline teguviis ajab rotte ainult närvi.
1. samm. Puurid tuleb panna üksteisest sellisele kaugusele, et rotid näeksid üksteist ja tunneksid üksteise lõhna, aga ei ulatuks puurivarbade vahelt üksteise varbaid ja sabu närima.
2. samm. Lükata kasvõi lühiajaliselt puurid kokku. Seda on vaja teha korduvalt.
3. samm. Rottide tutvustamine neutraalsel territooriumil, mis peab olema kusagil, kus residentrott ei oleks harjunud käima ja kus neil ei oleks võimalik sinu eest varjuda. See annab neile võimaluse saada tuttavaks ilma et residentrott tunneks vajadust oma territooriumi kaitsta. Hea valik on näiteks vann, mugavam oleks aga näiteks voodi suure tekimäega keskel: seal on piisavalt ruumi ja urkaid mängimiseks, aga samas on territoorium sinu poolt väga hästi kontrollitav. Kui vana rott on aga vahel varemgi voodis mänginud, peab tingimata enne voodipesu vahetama ja ka sellest ei pruugi küllalt olla. Et kõik toimuks sujuvalt võid nii siin kui järgmiste sammude juures kuhjata neile maiustusi, et neil oleks muud tegemist peale tülitsemise. Ka seda tutvustamise etappi võiks korrata, näiteks iga päev nädal aega järjest, et oleks kindel, et nad normaalselt läbi saavad. Esimesel korral võiks näiteks kasutada igaks juhuks ka vaniljelõhna trikki (vaata altpoolt). Kui kumbki rottidest tundub agressiivne pihusta teda veega.
4. samm. Lasta neil suhelda kusagil, kus residentrott on harjunud mängima kui ta puurist välja lastakse. Siin tuleb olla väga tähelepanelik, sest just siin on võitluse oht väga suur. Kasu võib olla ka sellest kui sa võtad residentrotid korraga sülle ja lisad neile uustulnuka, siis vanad olijad näevad, et SINA oled uue juba omaks võtnud.
5.viimane samm. Puhasta suurem puur väga põhjalikult ja korralda seal kõik ümber, et rottidel jääks mulje, et tegemist on uue puuriga. Puhastada võiks desinfitseeriva vahendiga ja kõik kasutatud esemed sealt välja võtta ja kas jätta esialgu tagasi panemata või hädavajalikud esemed samuti desinfitseerida. Lõika lühemaks kõigi rottide tagumised küüned, et vähendada võimalikke kähmluse käigus tekkida võivaid vigastusi. Lõhnasta kõik rotid vanilje essentsi või parfüümiga, et nad lõhnaks ühtemoodi ja pane kõik rotid samamoodi lõhnastatud puuri, kus neid ootab soovitavalt värske toit ja maiustused. Parim aeg selleks on hommik, kui rotid on tavaliselt unisemad.
Kohalik liider tõenäoliselt nuusutab uustulnukat ja "ründab" teda seejärel, sundides teda selili asendisse. Kui tutvustamisprotsess on seni edukalt kulgenud, ei ole vaja kiirustada rotti välja võtma. Jälgi hoolikalt kas residentrott on karva turri ja selja küüru ajanud ja läheneb uuele küljetsi, kui nii, siis on vaja uustulnuk kiiresti päästa, vastasel juhul aga võib nad kokku jätta. Residentrott peab kaitsma oma positsiooni ja uustulnukale "koha kätte näitamine" on normaalne. See, et uus rott piiksub, ei tähenda veel, et ta oleks viga saanud, see on lihtsalt nende moodus "alla anda". Kui eelpoolkirjeldatud agressioonimärke ei ole, ei ole mõtet kiirustada uue puurist välja võtmisega, sest sellega lükkub selle võimuvõitluse toimumine lihtsalt edasi.
Kui siiski näib, et uus rott on vigastatud, või on rünnak eriti äge, peaks muidugi uue looma puurist välja võtma. Saba saab taolise tutvumise käigus sageli näritud, see on kole, aga rotid peavad omavahel “asjad selgeks rääkima”. Enamusel juhtudel peaks võitlus siiski kiiresti lõppema. Esimesel päeval näitab liider uuele tulijale koha kätte korduvalt, ja kuni vigastusi ei ole, ei tohiks sellesse sekkuda. Esimene rünnak on siiski kõige hullem. Mõne ajaga peaks aga loomad sõbrunema ja umbes nädala pärast üksteise kaisus magama ning üksteise eest hoolitsema hakkama...
Rotid tunnevad üksteist ära lõhna järgi. Seepärast määritakse neid sageli enne tutvustamist vanilje essentsiga, et nad lõhnaks ühtmoodi. Vanilje essentsi eelistatakse parfüümidele näiteks selle pärast, et see ei ole mürgine, ei ärrita nahka ja maitseb meeldivalt. Oluline on, et lõhnastatud saaksid vähemalt sabad, genitaalid ja koonud. On veel kasutatud ka näiteks sellist trikki: kõik rotid kokku määrida millegi maitsvaga, siis selleks ajaks, kui nad üksteist puhtaks lakuvad, on nad juba sõbrunenud. Eelnevalt on siiski vaja läbida kõik eelmised etapid.
Vahel juhtub, et tutvustatav rott on nii hirmul, et ründab tutvustamisel esimesena. Siis tuleks püüda teda rahustada. Selleks sobib näiteks sülle võtmine ja silitamine ning kinni hoidmine, et ta ei saaks teisi rotte uuesti rünnata või nenede eest põgeneda. Sealjuures peaks aga loomulikult jälgima, et teised teda tõepoolest ei ründaks.
Uue roti jaoks võib panna puuri spetsiaalselt tema jaoks tehtud pesakarbi ja/või paraja pikkusega torujupi või mõne muu asjakese, mis oleks ainult tema oma ja kuhu ta ennast peita saaks. Kui tutvustad rotilast täiskasvanutele, on lihtne leida just nii väikest või kitsast “urgu”, et ainult tema sinna sisse saab. Uus rott vajab kohta, kus ta saaks end koduselt tunda või kuhu saaks vähemalt teiste rottide rünnakute eest põgeneda.
Mõnikord on kaval võtta korraga kaks noort rotti korraga ja neid ka koos vanadele või ühele vanale esitleda: esiteks on rotikestel kambakesi julgem ja kindlam – vana peab neile mõlemale koha kätte näitama järelikult ei saa ta kogu aeg ainult ühte kiusata. teiseks on pisikestel omavahel lõbusam mängida kui vana üksiku igava rotiga, ja kolmandaks saavad noored nii koos vananeda ja vana roti surres ei ole vaja jälle kohe üksikuks jäänule uut seltsilist otsima hakata.
Kuna rotid on suured isiksused, siis võib vahel siiski juhtuda, et kaks rotti lihtsalt ei salli üksteist ja jäävadki kaklema. Abi võib olla asjasse segatud isasrottide kastreerimisest (iseloomu muutumine toimub umbes 8 nädala jooksul peale op-i). Kui aga kaklused jäävadki kestma, tuleb loomad siiski jäädavalt lahutada.
Edit (Nuu): On paar asja selles tekstis, milles ma nüüd juba kahtlen.
___________
Mida ma nüüd iseenda kogemusest ütlen: kõige raskem minu jaoks oli tegelikult ise rahulikuks jäämine. Esimestel kordadel võtsin pritsipudeli käiku kohe kui esimest piiksu kuulsin. Tegelikult nad tõepoolest piiksuvad ka niisama, mitte valu pärast. Juba siis piiksuvad, kui teine alles 5 cm kaugusel on... Esmakordselt elus rotte tutvustada on paras katsumus, aga enamikel juhtudel leiab asi lõpuks siiski positiivse lahenduse! Ole ise tugev!
Niisiis, siit ta tuleb:
_______________
Rotid on seltskondlikud loomad ja ei armasta üksi elada. Kuigi võõraste rottide tutvustamine võib olla keeruline ja võtta kasvõi terve kuu aega, on rotid siiski palju õnnelikumad kui neil on lisaks inimesele veel ka rottidest sõpru.
Rottide valmidus uusi rotte omaks võtta või sellest keeldumine sõltub nende iseloomust ja vanusest. Täiskasvanud rottidele uustulnuka tutvustamine võtab rohkem aega, kuid on sellegipoolest teostatav. Kui varuda aega ja olla piisavalt kannatlik, lepib uue kaaslasega peaaegu iga rott. Kõige lihtsam on tutvustada kaht noort rotti, kõige keerulisem on kahe täiskasvanud isase lepitamine, eriti kui nad ei ole kastreeritud. Teisest küljest aga võivad rotid vananedes iseloomult leebemaks muutuda ja seega kergemini uute kaaslastega kohaneda. Täiskasvanud isasele rotile on parimaks kaaslaseks noor rott, aga ta peab olema vähemalt 6 nädalat vana, sest isasrotid mõnikord tapavad võõraid rotititasid. Emasrottidele on uute kaaslaste tutvustamine tavaliselt lihtsam, isegi kui nad on juba täiskasvanud. Harvem leidub aga ka selliseid emaseid, kes uustulnukat väga agressiivselt vastu võtavad, kõige tõenäolisem on, et nii juhtub loomaga, kes on juba vana ja kaua aega üksi elanud ning ei ole seega seltskonnaga harjunud. Sellest hoolimata peaks neile siiski üritama kaaslast leida, sest üksik rott on tunduvalt õnnetum rott, kui see kellel vähemalt üks sõber puuris seltsiks igavust peletamas.
Tutvumine nõuab mõningaid teadmisi käitumismallidest ja tegutsemisoskusi ka uustulnukalt endalt, väga väikesed rotititad ei pruugi hakkama saada ja agressiivse residentroti korral võib lugu lausa õnnetult lõppeda. Emased kusjuures kalduvad noorukeste uustulnukate suhtes isegi julmemad olema kui isased. Sageli on täiskasvanud isastele aga väikesi rotipoegi just lihtsam tutvustada, kuna siis ei taju nad selles jubinas veel konkurenti, see peaks toimuma vanuses 6...8 elunädalat või pisut hiljem aga enne “puberteedi” algust. Tavaliselt aga ei ole hea tutvustada suuremale rotiseltskonnale nooremat rotipoega kui 8 nädalat.
kaks rotilast: kõige lihtsam variant, enne puberteediiga (algab umbes 8.-10. nädalal) on nad lihtsalt tited ja ei ole vahet, mis soost keegi on. Aga nad kasvavad ja võivad tekkida samad probleemid, mis täiskasvanute puhul, aga hiljem. Ei tohiks ka unustada, et 6-nädalane rotiplika võib juba tiinestuda, aga steriliseerimiseks on tal veel vanust vähevõitu...
emane täiskasvanu - noor emane. Enamasti ei tohiks eriti keeruline olla, emased saavad oma vahel tavaliselt hästi läbi. Mõned emased on aga kurjad, eriti kui nad on kaua üksi olnud. Noor emane ei tohiks olla alla 8 nädala vana, võõraid lapsi emased sageli ei salli.
kaks täiskasvanud emast. Võib kujuneda problemaatiliseks kui neist kumbki on kaua üksi elanud või üliterritoriaalne, aga üldjuhul ei peaks probleemi olema.
isane täiskasvanu – noor isane. Noor isane võiks olla vanuses 6...8 nädalat, siis ei ole ta enam nii titt, et vana isane ta lihtsalt näiteks ära sööks, ega veel ka nii vana, et vana isane temas konkurenti näeks.
kaks täiskasvanud isast. Isased tavaliselt eriti meelsasti üksteisega ei sõbrune. Isegi need, kes omavahel enamvähem läbi saavad, kaklevad üksteisega aegajalt. Kastreeritud isaste omavahelised suhted peaks leebemad olema.
isane ja emane. nende tutvustamine peaks eriti lihtsalt käima, aga vähemalt üks neist peaks olema “kesksooline”, et iga 4. nädala tagant uut pesakonda rotipoegi ei tuleks. Menopaus tabab emasrotte alles kusagil peale 1,5-aastaseks saamist ja kindel ei või olla enne kui loom on vähemalt 2-aastane. Isasrotid ei kaota oma võimet järglasi saada aga kunagi. Isasrottidel on tavaliselt ükskõik millise emase saabumise üle ainult hea meel, küll aga võivad mõnikord emased pirtsutada. Üks emane rott mitme isase peale ei ole ka hea mõte, sest isased lähevad tema pärast kaklema.
Tutvustamisprotsess koosneb mitmest astmest ja neist igaühele kuluv aeg võib sõltuvalt kujunevast olukorrast olla erinev. Ühest astmest tohib teise edasi minna ainult juhul kui vähemalt 30 minuti jooksul ei ole kallaletungimärke. Kui tutvustamine lõppeb agressiooniga, siis tuleb kas hiljem uuesti proovida või minna protsessis sammu võrra tagasi...
Residentroti viha väljendavad karva turri ajamine, selja küüru tõmbamine ja liikumine uustulnuka suunas küljetsi oma keha kiigutades (kõik selleks et võimalikult suur paista). Selliste märkide puhul on targem uus rott kiiresti ära võtta, et rünnakut ennetada. Ja seda tehes peab olema ettevaatlik, sest vihale aetud rott võib vabalt hammustada. Kasuta kas käterätikut või tugevaid kindaid. Või kui on vaja kiiresti kaklust lõpetada, võib erandkorras rotti tõsta ka sabast (saba juurepoolsest otsast). Juba kaklevate rottide lahutamiseks on parim vahend taimeprits (või muu puhas pihustipudel) veega, kust siis kriitilisel hetkel loomi kasta – rotid peavad katkestama võitluse, et end kasida.
Kui rotti tutvustatakse tervele rottide grupile, siis tavaliselt on esialgu uustulnuka vastu agressiivne vaid grupi liider. Aga kui tema on uue omaks võtnud, võivad mõningast agressiooni näidata ka teised rühma liikmed, tavaliselt küll mitte nii tõsist, sest ka alamad suhted grupis vajavad paika panemist.
Alguses on vajalik kahe puuri olemasolu, sest esialgu on uuele rotile vaja omaette elamist (sobib näiteks residentroti reisipuur). Kunagi ei tohi uut rotti lihtsalt kohe vana roti puuri torgata, sest vana asub kohe kindlasti oma territooriumi kaitsma. Omaette teema on vajadus kehtestada võõrale rotile minimaalselt 2-nädalane karantiin, et avastada võimalikke haigusi, mis muidu võiksid ohustada juba vanu olijaid. Peale selle harjub ta nii oma uue koduga ja õpib sind usaldama, mis mõlemad ka tutvustamisel olulist rolli mängivad.
eelsamm. mõned soovitavad alustuseks lasta rottidel vastastikku nuusutada esemeid või kogu puuri, mis lõhnaks teise järgi, et oleks juba enne aimata, et midagi on toimumas. Samas usuvad teised rotikasvatajad, et selline teguviis ajab rotte ainult närvi.
1. samm. Puurid tuleb panna üksteisest sellisele kaugusele, et rotid näeksid üksteist ja tunneksid üksteise lõhna, aga ei ulatuks puurivarbade vahelt üksteise varbaid ja sabu närima.
2. samm. Lükata kasvõi lühiajaliselt puurid kokku. Seda on vaja teha korduvalt.
3. samm. Rottide tutvustamine neutraalsel territooriumil, mis peab olema kusagil, kus residentrott ei oleks harjunud käima ja kus neil ei oleks võimalik sinu eest varjuda. See annab neile võimaluse saada tuttavaks ilma et residentrott tunneks vajadust oma territooriumi kaitsta. Hea valik on näiteks vann, mugavam oleks aga näiteks voodi suure tekimäega keskel: seal on piisavalt ruumi ja urkaid mängimiseks, aga samas on territoorium sinu poolt väga hästi kontrollitav. Kui vana rott on aga vahel varemgi voodis mänginud, peab tingimata enne voodipesu vahetama ja ka sellest ei pruugi küllalt olla. Et kõik toimuks sujuvalt võid nii siin kui järgmiste sammude juures kuhjata neile maiustusi, et neil oleks muud tegemist peale tülitsemise. Ka seda tutvustamise etappi võiks korrata, näiteks iga päev nädal aega järjest, et oleks kindel, et nad normaalselt läbi saavad. Esimesel korral võiks näiteks kasutada igaks juhuks ka vaniljelõhna trikki (vaata altpoolt). Kui kumbki rottidest tundub agressiivne pihusta teda veega.
4. samm. Lasta neil suhelda kusagil, kus residentrott on harjunud mängima kui ta puurist välja lastakse. Siin tuleb olla väga tähelepanelik, sest just siin on võitluse oht väga suur. Kasu võib olla ka sellest kui sa võtad residentrotid korraga sülle ja lisad neile uustulnuka, siis vanad olijad näevad, et SINA oled uue juba omaks võtnud.
5.viimane samm. Puhasta suurem puur väga põhjalikult ja korralda seal kõik ümber, et rottidel jääks mulje, et tegemist on uue puuriga. Puhastada võiks desinfitseeriva vahendiga ja kõik kasutatud esemed sealt välja võtta ja kas jätta esialgu tagasi panemata või hädavajalikud esemed samuti desinfitseerida. Lõika lühemaks kõigi rottide tagumised küüned, et vähendada võimalikke kähmluse käigus tekkida võivaid vigastusi. Lõhnasta kõik rotid vanilje essentsi või parfüümiga, et nad lõhnaks ühtemoodi ja pane kõik rotid samamoodi lõhnastatud puuri, kus neid ootab soovitavalt värske toit ja maiustused. Parim aeg selleks on hommik, kui rotid on tavaliselt unisemad.
Kohalik liider tõenäoliselt nuusutab uustulnukat ja "ründab" teda seejärel, sundides teda selili asendisse. Kui tutvustamisprotsess on seni edukalt kulgenud, ei ole vaja kiirustada rotti välja võtma. Jälgi hoolikalt kas residentrott on karva turri ja selja küüru ajanud ja läheneb uuele küljetsi, kui nii, siis on vaja uustulnuk kiiresti päästa, vastasel juhul aga võib nad kokku jätta. Residentrott peab kaitsma oma positsiooni ja uustulnukale "koha kätte näitamine" on normaalne. See, et uus rott piiksub, ei tähenda veel, et ta oleks viga saanud, see on lihtsalt nende moodus "alla anda". Kui eelpoolkirjeldatud agressioonimärke ei ole, ei ole mõtet kiirustada uue puurist välja võtmisega, sest sellega lükkub selle võimuvõitluse toimumine lihtsalt edasi.
Kui siiski näib, et uus rott on vigastatud, või on rünnak eriti äge, peaks muidugi uue looma puurist välja võtma. Saba saab taolise tutvumise käigus sageli näritud, see on kole, aga rotid peavad omavahel “asjad selgeks rääkima”. Enamusel juhtudel peaks võitlus siiski kiiresti lõppema. Esimesel päeval näitab liider uuele tulijale koha kätte korduvalt, ja kuni vigastusi ei ole, ei tohiks sellesse sekkuda. Esimene rünnak on siiski kõige hullem. Mõne ajaga peaks aga loomad sõbrunema ja umbes nädala pärast üksteise kaisus magama ning üksteise eest hoolitsema hakkama...
Rotid tunnevad üksteist ära lõhna järgi. Seepärast määritakse neid sageli enne tutvustamist vanilje essentsiga, et nad lõhnaks ühtmoodi. Vanilje essentsi eelistatakse parfüümidele näiteks selle pärast, et see ei ole mürgine, ei ärrita nahka ja maitseb meeldivalt. Oluline on, et lõhnastatud saaksid vähemalt sabad, genitaalid ja koonud. On veel kasutatud ka näiteks sellist trikki: kõik rotid kokku määrida millegi maitsvaga, siis selleks ajaks, kui nad üksteist puhtaks lakuvad, on nad juba sõbrunenud. Eelnevalt on siiski vaja läbida kõik eelmised etapid.
Vahel juhtub, et tutvustatav rott on nii hirmul, et ründab tutvustamisel esimesena. Siis tuleks püüda teda rahustada. Selleks sobib näiteks sülle võtmine ja silitamine ning kinni hoidmine, et ta ei saaks teisi rotte uuesti rünnata või nenede eest põgeneda. Sealjuures peaks aga loomulikult jälgima, et teised teda tõepoolest ei ründaks.
Uue roti jaoks võib panna puuri spetsiaalselt tema jaoks tehtud pesakarbi ja/või paraja pikkusega torujupi või mõne muu asjakese, mis oleks ainult tema oma ja kuhu ta ennast peita saaks. Kui tutvustad rotilast täiskasvanutele, on lihtne leida just nii väikest või kitsast “urgu”, et ainult tema sinna sisse saab. Uus rott vajab kohta, kus ta saaks end koduselt tunda või kuhu saaks vähemalt teiste rottide rünnakute eest põgeneda.
Mõnikord on kaval võtta korraga kaks noort rotti korraga ja neid ka koos vanadele või ühele vanale esitleda: esiteks on rotikestel kambakesi julgem ja kindlam – vana peab neile mõlemale koha kätte näitama järelikult ei saa ta kogu aeg ainult ühte kiusata. teiseks on pisikestel omavahel lõbusam mängida kui vana üksiku igava rotiga, ja kolmandaks saavad noored nii koos vananeda ja vana roti surres ei ole vaja jälle kohe üksikuks jäänule uut seltsilist otsima hakata.
Kuna rotid on suured isiksused, siis võib vahel siiski juhtuda, et kaks rotti lihtsalt ei salli üksteist ja jäävadki kaklema. Abi võib olla asjasse segatud isasrottide kastreerimisest (iseloomu muutumine toimub umbes 8 nädala jooksul peale op-i). Kui aga kaklused jäävadki kestma, tuleb loomad siiski jäädavalt lahutada.
Edit (Nuu): On paar asja selles tekstis, milles ma nüüd juba kahtlen.
___________
Mida ma nüüd iseenda kogemusest ütlen: kõige raskem minu jaoks oli tegelikult ise rahulikuks jäämine. Esimestel kordadel võtsin pritsipudeli käiku kohe kui esimest piiksu kuulsin. Tegelikult nad tõepoolest piiksuvad ka niisama, mitte valu pärast. Juba siis piiksuvad, kui teine alles 5 cm kaugusel on... Esmakordselt elus rotte tutvustada on paras katsumus, aga enamikel juhtudel leiab asi lõpuks siiski positiivse lahenduse! Ole ise tugev!