Postitatud: 17. juuni 2013, 14:27
Mina hommikul vara üles ei saa! Päris ausalt kohe! Ok, ma võin ärgata, kui väga vaja on, aga ma olen siis nagu zombi. Mõni on üritanud mulle omaarust head nõu anda, et "Aga sa mine varem magama!" Kõik oleks jumala lill, kui selline asi tegelikult ka toimiks. Ma võin ju minna kell kümme voodisse, silmad kinni panna ja mõelda, et "Ma täna jään normaalsete inimestega samal ajal magama!" Mis te arvate, mis siis juhtub? 
Et kas ma jään magama? Halligi, ma ütlen! 
Selle asemel hakkan ma üle kere sügelema, küll on mul palav, siis külm, siis jäävad juuksed kuidagi eriti imelikult ümber kõri, siis on tekk kuidagi imelikult, siis on padi kas liiga kõrge või liiga madal või lihtsalt kuidagi lollakalt, kael jääb kangeks, siis tuleb mingi totrus meelde, siis tulevad meelde need asjad, mis oleks vaja ära teha selle asemel, et nagu tapetu maas lamada ja und oodata, mida ilmselgelt enne kella kolme öösel ei tule, siis sureb mul vasak jalg ära, siis sama jama paremaga ja jälle vastupidi, siis hakkab mul suu kuivama, siis on tunne, et käed vajakasid kreemitamist, kui mu käenahk liivapaberina tekikoti külgi jääb...ühesõnaga sada häda! Kui mul tõesti uni on, siis mind sellised asjad ei häiri, sest ma jään praktiliselt kohe magama, aga kui ma pean niisama kusagil vedelema ja und ootama, siis ajan ma ennast lihtsalt vihaseks ja higiseks selle suure rabelemise ja une ootamisega. 
Ma ei tea, mõni võib-olla suudab ennast ümber harjutada, aga ju need, kes suudavad, pole nii patoloogilised öösel ülevalpassijad nagu mina. Üldiselt on see nii naljakas, kuidas need ööinimesed teistel kuidagi hambus on. Vähemalt ma ise olen märganud, et kui tuleb juttu sellest, kui kaua keegi üleval on, siis kiputakse enam-vähem risti ette lööma, et "Issand jumal, mis inimene sa oled?" kui mõni ütleb, et enne keskööd tema und ei tule. Ja siis on alati keegi, kes loeb moraali teemal "Uneaja vajalikkus ja õiged kellaajad magamiseks, nendest kinnipidamine ja kasulikud mõtteharjutused" Ausalt, kui keegi mulle seda jura igal õhtul voodi ees ajaks, ma võib-olla jääksin suurest igavusest magama.
Et kas ma jään magama? Halligi, ma ütlen! Selle asemel hakkan ma üle kere sügelema, küll on mul palav, siis külm, siis jäävad juuksed kuidagi eriti imelikult ümber kõri, siis on tekk kuidagi imelikult, siis on padi kas liiga kõrge või liiga madal või lihtsalt kuidagi lollakalt, kael jääb kangeks, siis tuleb mingi totrus meelde, siis tulevad meelde need asjad, mis oleks vaja ära teha selle asemel, et nagu tapetu maas lamada ja und oodata, mida ilmselgelt enne kella kolme öösel ei tule, siis sureb mul vasak jalg ära, siis sama jama paremaga ja jälle vastupidi, siis hakkab mul suu kuivama, siis on tunne, et käed vajakasid kreemitamist, kui mu käenahk liivapaberina tekikoti külgi jääb...ühesõnaga sada häda! Kui mul tõesti uni on, siis mind sellised asjad ei häiri, sest ma jään praktiliselt kohe magama, aga kui ma pean niisama kusagil vedelema ja und ootama, siis ajan ma ennast lihtsalt vihaseks ja higiseks selle suure rabelemise ja une ootamisega. Ma ei tea, mõni võib-olla suudab ennast ümber harjutada, aga ju need, kes suudavad, pole nii patoloogilised öösel ülevalpassijad nagu mina. Üldiselt on see nii naljakas, kuidas need ööinimesed teistel kuidagi hambus on. Vähemalt ma ise olen märganud, et kui tuleb juttu sellest, kui kaua keegi üleval on, siis kiputakse enam-vähem risti ette lööma, et "Issand jumal, mis inimene sa oled?" kui mõni ütleb, et enne keskööd tema und ei tule. Ja siis on alati keegi, kes loeb moraali teemal "Uneaja vajalikkus ja õiged kellaajad magamiseks, nendest kinnipidamine ja kasulikud mõtteharjutused" Ausalt, kui keegi mulle seda jura igal õhtul voodi ees ajaks, ma võib-olla jääksin suurest igavusest magama.