Postitatud: 12. september 2009, 22:19
Kindlasti on mul arahnofoobia - kui ämblik mu käe peale ikka kogemata satub, siis ma olen liiga shokis, et isegi kiljuda/ karjuda, tavaliselt pühin ämbliku kiiresti minema, ning pärast seda hõõrun seda kohta - 15min järjest, kuni nahk on punane.
Sama on mul ka teiste putukatega, eriti nendega, kel on rohkem jalgu. Kui mõni 10- ... jalaga selgrootu mu käe peal jookseks, siis on täiesti võimalik, et ma isegi minestaks. Õnneks seda pole juhtunud.
Mis foobiad siis mul veel on? Pimedust ei karda enam ammu, ning võibolla kõrgus. Kuigi see foobia/ kartus võib natuke väheneda, kuna suvel ronisin ma ühe katuse otsa, ning nii väga ei kartnud enam. Lennuki peal see ei kehti miskipärast, visuaalselt pole nii jube võibolla.
Ahjaa, tigusid kardan ma paaniliselt. Kui hakata mõtlema, siis mu hirmud süvenesid siis, kui me bioloogias erinevaid asju lähedalt vaatasime, ning nüüd ma tean, et kui jälle selline võimalus tuleb, siis ma kindlasti ütlen EI. Ma ei taha enam mitte midagi nii lähedalt näha.
Sama on mul ka teiste putukatega, eriti nendega, kel on rohkem jalgu. Kui mõni 10- ... jalaga selgrootu mu käe peal jookseks, siis on täiesti võimalik, et ma isegi minestaks. Õnneks seda pole juhtunud.
Mis foobiad siis mul veel on? Pimedust ei karda enam ammu, ning võibolla kõrgus. Kuigi see foobia/ kartus võib natuke väheneda, kuna suvel ronisin ma ühe katuse otsa, ning nii väga ei kartnud enam. Lennuki peal see ei kehti miskipärast, visuaalselt pole nii jube võibolla.
Ahjaa, tigusid kardan ma paaniliselt. Kui hakata mõtlema, siis mu hirmud süvenesid siis, kui me bioloogias erinevaid asju lähedalt vaatasime, ning nüüd ma tean, et kui jälle selline võimalus tuleb, siis ma kindlasti ütlen EI. Ma ei taha enam mitte midagi nii lähedalt näha.