Postitatud: 01. september 2009, 16:50
Minu puhul võib rääkida kolmest vähem või rohkem tõsisest foobiast.
Kõigepealt kõrgusekartus ehk akrofoobia, mis tähendab, et igasugused vaatetornid ja muud seesugused kohad on minu jaoks välistatud. Isegi kellegi juures külas olles, kes maksimaalselt viiendast korrusest kõrgemal elab, väldin rõdule minekut ja aknast välja allapoole vaatamist. Ennast tõsiselt sundidest võin vahel siiski seda foobiat teatud piirini alla suruda, aga tunnen ennast seejuures väga halvasti.
Teiseks kinnise ruumi kartus ehk klaustrofoobia erinevalt Kissust ei aita minu puhul ka lifti suurus; üksi keeldun liftiga üldse sõitmast, pigem olen valmis trepist ronima. Tunnelites tunnen end väga halvasti (õhupuudus + paanikahoog). Ja selsamal põhjusel on välistatud igasugused maa all käimised (ehkki kaevandustesse on töö asjus korduvalt kutsutud), nii et isegi oma kodust paarisaja meetri kaugusel asuvas kaevandusmuuseumis pole ma käinud.
Mõlemad foobiad on mul suhteliselt täisksvanueas tekkinud, st lapsena ei kartnud ei kõrgust, ei kinnist ruumi. Miks need tekkisid, ei oska põhjendada.
Kolmandaks on mul hirm madude ees ehk ofidiofoobia - äärmuslik vorm, nii et isegi süütut nastikut ei kannata pildi peal vaadata, elusast rästikust (kes mul umbes viis aastat tagasi suvel aias elas) rääkimata.
Kõigepealt kõrgusekartus ehk akrofoobia, mis tähendab, et igasugused vaatetornid ja muud seesugused kohad on minu jaoks välistatud. Isegi kellegi juures külas olles, kes maksimaalselt viiendast korrusest kõrgemal elab, väldin rõdule minekut ja aknast välja allapoole vaatamist. Ennast tõsiselt sundidest võin vahel siiski seda foobiat teatud piirini alla suruda, aga tunnen ennast seejuures väga halvasti.
Teiseks kinnise ruumi kartus ehk klaustrofoobia erinevalt Kissust ei aita minu puhul ka lifti suurus; üksi keeldun liftiga üldse sõitmast, pigem olen valmis trepist ronima. Tunnelites tunnen end väga halvasti (õhupuudus + paanikahoog). Ja selsamal põhjusel on välistatud igasugused maa all käimised (ehkki kaevandustesse on töö asjus korduvalt kutsutud), nii et isegi oma kodust paarisaja meetri kaugusel asuvas kaevandusmuuseumis pole ma käinud.
Mõlemad foobiad on mul suhteliselt täisksvanueas tekkinud, st lapsena ei kartnud ei kõrgust, ei kinnist ruumi. Miks need tekkisid, ei oska põhjendada.
Kolmandaks on mul hirm madude ees ehk ofidiofoobia - äärmuslik vorm, nii et isegi süütut nastikut ei kannata pildi peal vaadata, elusast rästikust (kes mul umbes viis aastat tagasi suvel aias elas) rääkimata.