Postitatud: 06. august 2010, 10:53
Ma ei tea, kuidas see nüüd sedasi juhtus aga teema on järgmine, sai hamstrid võetud, emane ja isane, kümme päeva tagasi, mitte kergemeelselt vaid pikalt kaalutledes, kuna lapsed ammu tahtsid kodulooma ja kuna ma olen ülimalt kohusetundlik inimene, siis otsustasin hamstrite kasuks. Miks kaks võtsin? Sest kuldhamstreid polnudki kuigi lihtne leida, öeldi, et kõik võtavad vaid kaks emast või kaks isast jne. ja järglasi liihtsalt pole. No ma siis mõtlesin, et oleks ääretult kena anda oma väike panus ja oleks ääretult tore, kui tuleksid pojad....
Isa on täiesti tumeda karvaline ja ema heleda karvaline, nagu olid ka tema õed, seega on mul küsimus, kas too ainuke isane, kelle ma emaste juurest kaasa võtsin, võib üldse olla nende vend?
Loomulikult olen ma kõik need kümme päeva tasapisi üritanud ka hamstrite kohta infot leida, kuidas, mida, kuhu, kas ja miks jne..., tasapisi, palju siis tööinimesel ikka aega on...
Täna hommikul siis koju tulles, oli isa ühe pojaga kolmekorruselise teisel korral, selge, meil on pojad, mul tekkis kahtlus alles kolm päeva tagasi, sest emane tundus kuidagi ümar, seega olin siis juba poest pojad kaasa toonud, ma ei osanud seda oodata, kuna poes öeldi, et ema on pooleteise kuune, nohjah... eks ma pärast lugesin siis, aga igastahes ma ei osanud sest midagi välja lugeda, et isane pesa ehitas ja ülemäära palju toitu pessa tassis, emane silkas aga üliagaralt ringi ja näris meeletult puuri võresid, järeldasin, et isane on veidi vanem, kuna oli selline rahulik ja asjalik ja tihti unustas end trepi najale tukkuma.
Poegi oli kaheksa, järel on seitse, set ma ei tea, kas tegin valesti, ilmselt jah, aga sattusin natuke paanikasse ja üritasin kolmandalt korruselt kas siis alla lükatud või alla kukkunud pojakest päästa ja panin ta pessa, üritasin loomulikult teda mitte puutuda, et lõhna mitte jätta, läbi saepuru. Puure on kaks, pesasid ka, need on omavahel ühendatud, panin ta siis tollesse alumisse ja sattusin jälle paanikasse, sest kartsin, et ka teised võivad kõrgelt alla kukkuda. Tasakesi lükkasin nad koos pesamaterjali ja toiduga madalama maja pesasse.
Edasi toimus järgmine, ema sõi ära tolle esimese poja ja koos isaga veeti kõik pojad ülesse tagasi. Mul siiani jalad värisevad, istusin kaks tundi tardunult puuri ees ja muretsesin, kas ma sain nüüd millegi jubedaga hakkama. Tagasi viidi ka kogu pesamaterjal ja isa viis ülesse ka kogu värske toidu, mis ma juurde panin, sest kartsin, et kolimisega olin ka toidu ära rikkunud.
Nüüdseks olen veidi rahunenud, kõik seitse titad on ema rinnal, istusin,et tagantjärele tarkuda.
Aga segadus on minus nüüd ikkagi. Teine puur sai ostetud mitte ainult lõbu pärast, vaid ka selleks, et vajadusel puurid üksteisest eraldada, no ma veel päris hästi aru ei andnud, et miks aga kunagi ei tea, mõtlesin.
Minu segadus on nüüd aga selles, et jutt käib siin ikkagi rõhuga sellel, et peaksin nüüd hamstrid eraldama, pojad emaga ja isa eraldi, kas see on tõesti vajalik, sest need kaks lapsevanemat ei ole üldse erakud, nad absoluutselt on nagu päris lapsevanemad ju? Isa läks ise teise puuri, kui oli aidanud emasel pesa uuesti korda teha!
Mul on hoopis hirm, et ma teen valesti, kui ma nad eraldan, et vältida koheselt uusi poegi jne..., nagu mu omaenese tarkus ja loetu ütlevad.
Täiskasvanult loll jutt, aga: Äkki nad vajavad ikkagi teineteist? Sest ma ei ole mingit eraklikkust välja lugenud kummagi poolt selle kümne päeva jooksul , nad magavad ühes pesas ja söövad ühte porgandit ja kõik see isapoolne pesa ehitamine ja hoolitsus, no mu emotsioonid on liiga kõrgel praegu, nagu oleks ise kaheksa last saanud.
palun pange vanamoorile mõistus pähe, MIDA MA PEAN NÜÜD TEGEMA?
Isa on täiesti tumeda karvaline ja ema heleda karvaline, nagu olid ka tema õed, seega on mul küsimus, kas too ainuke isane, kelle ma emaste juurest kaasa võtsin, võib üldse olla nende vend?
Loomulikult olen ma kõik need kümme päeva tasapisi üritanud ka hamstrite kohta infot leida, kuidas, mida, kuhu, kas ja miks jne..., tasapisi, palju siis tööinimesel ikka aega on...
Täna hommikul siis koju tulles, oli isa ühe pojaga kolmekorruselise teisel korral, selge, meil on pojad, mul tekkis kahtlus alles kolm päeva tagasi, sest emane tundus kuidagi ümar, seega olin siis juba poest pojad kaasa toonud, ma ei osanud seda oodata, kuna poes öeldi, et ema on pooleteise kuune, nohjah... eks ma pärast lugesin siis, aga igastahes ma ei osanud sest midagi välja lugeda, et isane pesa ehitas ja ülemäära palju toitu pessa tassis, emane silkas aga üliagaralt ringi ja näris meeletult puuri võresid, järeldasin, et isane on veidi vanem, kuna oli selline rahulik ja asjalik ja tihti unustas end trepi najale tukkuma.
Poegi oli kaheksa, järel on seitse, set ma ei tea, kas tegin valesti, ilmselt jah, aga sattusin natuke paanikasse ja üritasin kolmandalt korruselt kas siis alla lükatud või alla kukkunud pojakest päästa ja panin ta pessa, üritasin loomulikult teda mitte puutuda, et lõhna mitte jätta, läbi saepuru. Puure on kaks, pesasid ka, need on omavahel ühendatud, panin ta siis tollesse alumisse ja sattusin jälle paanikasse, sest kartsin, et ka teised võivad kõrgelt alla kukkuda. Tasakesi lükkasin nad koos pesamaterjali ja toiduga madalama maja pesasse.
Edasi toimus järgmine, ema sõi ära tolle esimese poja ja koos isaga veeti kõik pojad ülesse tagasi. Mul siiani jalad värisevad, istusin kaks tundi tardunult puuri ees ja muretsesin, kas ma sain nüüd millegi jubedaga hakkama. Tagasi viidi ka kogu pesamaterjal ja isa viis ülesse ka kogu värske toidu, mis ma juurde panin, sest kartsin, et kolimisega olin ka toidu ära rikkunud.
Nüüdseks olen veidi rahunenud, kõik seitse titad on ema rinnal, istusin,et tagantjärele tarkuda.
Aga segadus on minus nüüd ikkagi. Teine puur sai ostetud mitte ainult lõbu pärast, vaid ka selleks, et vajadusel puurid üksteisest eraldada, no ma veel päris hästi aru ei andnud, et miks aga kunagi ei tea, mõtlesin.
Minu segadus on nüüd aga selles, et jutt käib siin ikkagi rõhuga sellel, et peaksin nüüd hamstrid eraldama, pojad emaga ja isa eraldi, kas see on tõesti vajalik, sest need kaks lapsevanemat ei ole üldse erakud, nad absoluutselt on nagu päris lapsevanemad ju? Isa läks ise teise puuri, kui oli aidanud emasel pesa uuesti korda teha!
Mul on hoopis hirm, et ma teen valesti, kui ma nad eraldan, et vältida koheselt uusi poegi jne..., nagu mu omaenese tarkus ja loetu ütlevad.
Täiskasvanult loll jutt, aga: Äkki nad vajavad ikkagi teineteist? Sest ma ei ole mingit eraklikkust välja lugenud kummagi poolt selle kümne päeva jooksul , nad magavad ühes pesas ja söövad ühte porgandit ja kõik see isapoolne pesa ehitamine ja hoolitsus, no mu emotsioonid on liiga kõrgel praegu, nagu oleks ise kaheksa last saanud.
palun pange vanamoorile mõistus pähe, MIDA MA PEAN NÜÜD TEGEMA?