Postitatud: 24. detsember 2004, 15:09
Mul on üks papagoi. Isane nümfkakaduu. Ta on koorunud 3. Detsember 2001.
Sain ta siis järgmiselt:
Ema ja isa tulid poest. Pühapäev oli. Jooksin kohe ukse peale ja tegin ukse lahti kui kuulsin väljas auto hääli. Kõige pealt tuli sisse ema toidukottidega. Ja teisena tuli isa suure puuriga. Ma olin hämmingus. See oli minu esimene koduloom ka, sellepärast tuli see ülisuure üllatusena. Aga seal ta oli.. pisikene ja arglik, üleni hallikas.. kuna ta oli nooruke. Ta oli siis umbes kolme kuune.
Tõstsime ta tuppa. Ma olin nii ähmi täis.. "Oota ma toon talle juua, oota mina tahan süüa panna" jpm.
Ta harjus meiega üsna kiiresti. Umbes kuu aja pärast astus esimest korda ta mu näpu peale. Ma olin üliõnnelik.
Alguses me ei teadnud kas ta on emane või isane. Arvasime, et ta on emane kuna tal olid kõik emase tunnused.
Nimeks sai ta endale Tuti. Kuna ta oli nii Tuti nägu ja peas oli tal väike tutike. Ta oli ise selle nimega väga rahul. Peagi õppis ta oma nime ära ja ühel päeval ta hüüdis "Tuti" üle toa. Kõigil jäid suud lahti. See oli vapustav.
Ja me hakkasimegi teda õpetama.. iga päev ja igasuguseid ütlusi.
Lõppude lõpuks saime ka teada, et seesama "tüdruk" ei ole üldsegi mitte tüdruk, vaid hoopis poiss. Ta hakkas täiesti värviliseks muutuma. Täieliku värvuse võtavad nad 1 aastaselt.
Kui teda esimest korda lennutasime, siis oli ta hirmul.. kõigepealt lendas kardinate külge, siis magamistuppa. Päevavalges lendas ta paar korda vastu akent või peeglit, kuni sai oma õpetuse.
Ja ajapikku rääkis ta juba igasuguseid asju. Meiega oli ta täielikult harjunud.
Sain ta siis järgmiselt:
Ema ja isa tulid poest. Pühapäev oli. Jooksin kohe ukse peale ja tegin ukse lahti kui kuulsin väljas auto hääli. Kõige pealt tuli sisse ema toidukottidega. Ja teisena tuli isa suure puuriga. Ma olin hämmingus. See oli minu esimene koduloom ka, sellepärast tuli see ülisuure üllatusena. Aga seal ta oli.. pisikene ja arglik, üleni hallikas.. kuna ta oli nooruke. Ta oli siis umbes kolme kuune.
Tõstsime ta tuppa. Ma olin nii ähmi täis.. "Oota ma toon talle juua, oota mina tahan süüa panna" jpm.
Ta harjus meiega üsna kiiresti. Umbes kuu aja pärast astus esimest korda ta mu näpu peale. Ma olin üliõnnelik.
Alguses me ei teadnud kas ta on emane või isane. Arvasime, et ta on emane kuna tal olid kõik emase tunnused.
Nimeks sai ta endale Tuti. Kuna ta oli nii Tuti nägu ja peas oli tal väike tutike. Ta oli ise selle nimega väga rahul. Peagi õppis ta oma nime ära ja ühel päeval ta hüüdis "Tuti" üle toa. Kõigil jäid suud lahti. See oli vapustav.
Ja me hakkasimegi teda õpetama.. iga päev ja igasuguseid ütlusi.
Lõppude lõpuks saime ka teada, et seesama "tüdruk" ei ole üldsegi mitte tüdruk, vaid hoopis poiss. Ta hakkas täiesti värviliseks muutuma. Täieliku värvuse võtavad nad 1 aastaselt.
Kui teda esimest korda lennutasime, siis oli ta hirmul.. kõigepealt lendas kardinate külge, siis magamistuppa. Päevavalges lendas ta paar korda vastu akent või peeglit, kuni sai oma õpetuse.
Ja ajapikku rääkis ta juba igasuguseid asju. Meiega oli ta täielikult harjunud.