www.pisi.ee

Eile hommikul sain väga ebameeldiva üllatuse. Jaani helesinine proua oli puuripõrandal pikali maas ja jalgu alla ei võtnud. Tal ei olnud absoluutselt tasakaalu. Kahtlustasin kohe, et midagi on sisekõrvaga. Sõitsime siis Raplasse loomaarsti juurde. Lind sai kohapeal kahte erinevat rohtu ja koju kaasa tuli ka mitu süstlatäit samu rohtusid. Eriti lootust ei antud, sest kahtlustati, et tal võib ka ajus põletik olla. Samas sai seal vähemalt käidud, niiet omalt poolt olen ma linnu heaks ikkagi kõik teinud. Paraku terveks ta ei saanudki. Elas peale kojujõudmist vaevalt pool tundi.Panin ta pehme riidega vooderdatud karbi sisse ja karbi puuri, sest Jaan püüdis teda sööta. ) Jaan ei tahtnud sealt karbist enam ise ka välja tulla, kui ma avastasin, et meie sinist lindu enam ei ole. Hüppas mulle kallale ja peksis mind nokaga, ise püüdis oma surnud kaaslast endale tiiva alla peita. Lõpuks sain ma Jaani sealt kätte ja panin ta suuremasse puuri teiste viirukate juurde. Seal ta siis istus ja oli üsna nõutu. Täna on Jaan õnneks rõõmsam juba- suhtleb teistega ja elab tavapärast linnuelu. Vahepeal jääb ta nagu kuhugile suvalisse kohta istuma ja hüüab oma sinist prouat- et ehk ta äkki ikka tuleb kusagilt kardina vahelt või kapi tagant ja hakkab vana hea kombe kohaselt kõiki nokaga taguma.
Käelindu meie Tigedikust ei saanudki. Maiust võttis näpu vahelt, kui midagi eriti head pakuti, aga muidu ta selline nunnutajatüüp ei olnud, kes vabatahtlikult käele lendaks või sügamist ootas. Eh...karm mutt oli. Ma isegi ei tea, kui vana ta olla võis, sest sain ta siis, kui lind ise oli täiskasvanu. Seega tema sünnipäeva ma ei tea, kuid see ehk ei omagi tähtsust.
Matsin ta koos selle sama karbiga aianurka. Elupuu istutasin veel haua peale.
Ootamatu see ju oli, et kõige suurem kiusupunn haigeks jäi ja ära suri, aga selliseid asju juhtub. Ma loodan, et tal oli siin hea elu.


(Ärme kaastunnet avalda, eks. )