www.pisi.ee

Öösel ei olnud Petkal und! (Ma tean, sest ma ise magan temaga ühes toas.) Kolistas mööda puuri ringi ja näris võret. Ma siis mõtlesin, et küll ta lõpuks magama läheb. Tühjagi! Lõpuks mõtlesin, et olgu nii, vaatan korraks, miks ta nii teeb, et ehk häirib teda miski. Panin siis tule põlema ja kergitasin tema puurikatet. Esimene asi, mida nägin, olid kaks suurt ümmargust silma. Kui ta nägi, et tema kolistamise peale on reageeritud, hakkas ta rõõmutantsu tegema. (Pea kõigutamine üles-alla.) Ise veel röögatas "Tereeee!" Ma siis, et tere-tere Petka, kas sa magama ei peaks? Tüüp siis ajas kaela õieli, et sügada tarvis. Siis sain aru- ilma sügamata olin ta enne magama saatnud. Tegelikult ma ei tahaks, et ta iga õhtu sügamist ootab, sest mis siis saab, kui mind kodus ei ole, ja keegi teine tema järele vaatab. Hakkangi seda õhtust sügamist nüüd iga päevaga lühendama ja lõpuks jätan selle üldse ära. Päeval saab sügamist edasi loomulikult. Ja kujutate ette- kui ma teda veidi kaela pealt süganud ja silitanud olin, siis läks ilma pikema jututa magama. Kohe päeva pealt ei taha ma seda une-eelset lollitamist ja sügamist ära jätta, sest mine tea- hakkab taas sulgi kiskuma. ( See komme on tal palju vähemaks jäänud. Mõne sule aeg-ajalt ikka kisub ära, aga ega tulemused ei tulegi üle öö. )

Nümfitibu läks ka uude koju. Pidi seal samasugune memmekas olema, nagu ta siingi oli.