Postitatud: 24. november 2009, 11:30
Mina olen siis ilmselt linnupidaja - linnud on rohkem silmarõõmuks. Samas julgen öelda, et neil on head tingimused, hea toit, iga lind on minu jaoks isiksus ja kui kunagi peaksin neilt järglasi saama, siis mulle võib ka alati helistada ja nõu küsida. Muidugi ei oska ma rääkida linnu geneetikast, ei julge eriti nõu anda haiguste osas, aga kindlasti otsiksin koos uute omanikega lahendusi ja aitaks otsida vajaduse korral lindudele võimalikult head ravi. Kokkuvõtlikult ütleme nii, et ma ei peaks end aretajaks, aga käituks ikkagi üsna sarnaselt aretajale: paljundaks linde vaid juhul, kui leian, et sellel on mõtet: linnud on terved, vanemad teada ja kindlasti paneks kõige suuremat rõhku lindude tervisele ja sotsiaalsusele. Värvid nii olulised ei oleks, sest värv ei muuda minu silmis linnu suhtes midagi. Kunagi otsisin ka võimalikult huvitavate värvidega viirpapagoid, kuid nüüdseks on mu prioriteedid selles osas muutunud. Mitte et värvikombinatsioon poleks üldse oluline, aga lihtsalt mina seda enam tähtsaks ei pea. Pigem terve ja julge lind, kes isegi ei pea olema käelind, aga kes ei oleks ka arg ja inimest otseselt ei pelgaks.
Ahjaa, üks asi veel, mida aretaja võiks teha - teavitada uusi omanikke, kui on selgunud midagi, mida ta linde paaritades ei teadnud (näiteks ühe vanema haigestumisest mingisse võimalik, et pärilikku haigusesse vms). See hoiaks ära haige linnu sattumist aretusse.
Tegelikult räägin seda rohkem oma koera näidete varal, sest meil on küll oma kasvatajaga väga vedanud. Ta aitab meid alati, igal aastal organiseerib tervisekontrolle (silmad ja põlved, mis meie tõul on võimalikud pärilikud haigused) ning teavitab alati, kui kusagil suguvõsas (ka kaugematel esivenamatel ja nende järglastel) on midagi avastatud. Samuti ültes ta koera loovutades kohe, kes on heade näituse-eeldustega koer, kes mitte jne.
Ahjaa, üks asi veel, mida aretaja võiks teha - teavitada uusi omanikke, kui on selgunud midagi, mida ta linde paaritades ei teadnud (näiteks ühe vanema haigestumisest mingisse võimalik, et pärilikku haigusesse vms). See hoiaks ära haige linnu sattumist aretusse.
Tegelikult räägin seda rohkem oma koera näidete varal, sest meil on küll oma kasvatajaga väga vedanud. Ta aitab meid alati, igal aastal organiseerib tervisekontrolle (silmad ja põlved, mis meie tõul on võimalikud pärilikud haigused) ning teavitab alati, kui kusagil suguvõsas (ka kaugematel esivenamatel ja nende järglastel) on midagi avastatud. Samuti ültes ta koera loovutades kohe, kes on heade näituse-eeldustega koer, kes mitte jne.