Postitatud: 20. juuli 2012, 18:42
Otsustan siis ka oma konnadest rääkida, kuna see foorum on siin päris vaikne.
Oma Kikoga kohtusin esmakordselt loodusmajas, kuhu tema endine omanik ta jätnud oli. Loomakese elu küll väga eeskujulik ei olnud. Kiko elas oma terraariumis ajalehe peal. Toiduks graanulid ning salatilehed. Varjualuseks oli ka ajaleht, mis talle ööseks peale pandi.
Vaheaegadel jagati loomad õpilaste vahel laiali ning minugi soov oli Kiko enda juurde saada, aga alati jäin oma sooviga liiga hiljaks.
Kuid ühel sügisvaheajal sain Kiko nädalaks enda juurde. Teda ootas ees terraarium, liiv , lambid, varjualune, iganädalane vann ning kuivatatud roheline kraam, mis kõik oli mõeldud minu tulevasele kilpkonnale, kelle jaoks ma kogusin raha kolm aastat. See selleks. Kiko muutus minu juures väga elavaks. Ta ei soovinud magadagi, sest lambiall oli nii mõnus olla. Ma oli kuivatanud ka puulehti, mille vahel sai Kiko krabistada. Terrasse tõin ka puuoksa, millega ta oma pepukest sügas. 
Kuid kui vaheaeg läbi sai, ei suutnud ma teda tagasi viia vaid küsisin pikendus. Sain Kiko endale jätta veel üheks nädalaks. Kuid ka see sai läbi ning ma pidin ta tagasi viima. 
Proovisin ta endale saada ka talvevaheajaks, kuid Kiko oli juba kinni pandud.
Kuid 3. veebruaril üllatas isa mind uue kilpkonnaga. Ma olin nii õnnelik. Ta oli nii tilluke võrreldes Kikoga.
Nimeks sai talle Pauli. Ta oli nii toredalt kuri tegelane 
. 23. veebruaril läksin loodusmajja. Hüppasin läbi ka loomaruumist ja nägin Kikokest, kes oli talvevaheajal kõvasti külma saanud. Tema tagumik oli mustaks tõmbunud ning konnake oli loid. Mul oli halb teda vaadata. Minu klassiõde, kes käis minuga koos loodusmajas, arva, et äkki ta antakse mulle kui ma mainin, et mul on kilpkonna jaoks sobivad tingimused. Tegime proovi ning imekombel öeldi, et ega nemadki ei taha, et loomake niimoodi piinleb. Viisin Kiko koju, kes kohe hakkas ülesnäitama territoriaalset käitumist. Mul tekkis hirm väikese Pauli osas, kes oli Kikost poole väiksem. Ehitasime emaga väikese vaheseina(puuhalgudest). Kiko ei oleks sealt üle saanud, kuid siis tekkisd Paulil "isasevajadused" ning ronis ise üle halgude. 
Lõpuks tuli koju isa, kes tegi kiirelt valmis vineerist vaheseina. Seina sisse tegi ka erisuurusega augud, et nad ikka üksteist näeksid. Suvel ehitas isa neile suure väliaediku, mis oli ka vaheseinaga pooleks jagatud. Kõik laabus hästi kuniks minu Paulike oma väliaedikust plehku pani. Pauli oli kaevanud tara alt umbes 10 cm augu ja pani minema. Püüdsin teda otsida kuid asjatult. Pauli jäigi kadunuks 
, loodan siiamaani, et leian ta ülesse, kuigi möödunud talv oli üpris külm
Nüüd on mul ainult Kiko, kes elab just nagu kuningakass. Ei kõlba talle see kui ma toidu taldrikule panen, vaid talle peab käest andma. Ja korraliku vanniskäigu juurde kuulub ka hambaharjaga kilbi sügamine, muidu on ta terve vanniskäik rahutu. Kiko taguots on ka paranenud ainult talveunne teda panna ei tohi, kuna tema kilp on tänu endisele elule deformeerunud. Üldiselt Kikol on kõht täis ja tuju laes 
Loodan, et ka Paulil ... 
Oma Kikoga kohtusin esmakordselt loodusmajas, kuhu tema endine omanik ta jätnud oli. Loomakese elu küll väga eeskujulik ei olnud. Kiko elas oma terraariumis ajalehe peal. Toiduks graanulid ning salatilehed. Varjualuseks oli ka ajaleht, mis talle ööseks peale pandi.
Vaheaegadel jagati loomad õpilaste vahel laiali ning minugi soov oli Kiko enda juurde saada, aga alati jäin oma sooviga liiga hiljaks.
Kuid ühel sügisvaheajal sain Kiko nädalaks enda juurde. Teda ootas ees terraarium, liiv , lambid, varjualune, iganädalane vann ning kuivatatud roheline kraam, mis kõik oli mõeldud minu tulevasele kilpkonnale, kelle jaoks ma kogusin raha kolm aastat. See selleks. Kiko muutus minu juures väga elavaks. Ta ei soovinud magadagi, sest lambiall oli nii mõnus olla. Ma oli kuivatanud ka puulehti, mille vahel sai Kiko krabistada. Terrasse tõin ka puuoksa, millega ta oma pepukest sügas. Kuid kui vaheaeg läbi sai, ei suutnud ma teda tagasi viia vaid küsisin pikendus. Sain Kiko endale jätta veel üheks nädalaks. Kuid ka see sai läbi ning ma pidin ta tagasi viima. Proovisin ta endale saada ka talvevaheajaks, kuid Kiko oli juba kinni pandud. Kuid 3. veebruaril üllatas isa mind uue kilpkonnaga. Ma olin nii õnnelik. Ta oli nii tilluke võrreldes Kikoga.
Nimeks sai talle Pauli. Ta oli nii toredalt kuri tegelane . 23. veebruaril läksin loodusmajja. Hüppasin läbi ka loomaruumist ja nägin Kikokest, kes oli talvevaheajal kõvasti külma saanud. Tema tagumik oli mustaks tõmbunud ning konnake oli loid. Mul oli halb teda vaadata. Minu klassiõde, kes käis minuga koos loodusmajas, arva, et äkki ta antakse mulle kui ma mainin, et mul on kilpkonna jaoks sobivad tingimused. Tegime proovi ning imekombel öeldi, et ega nemadki ei taha, et loomake niimoodi piinleb. Viisin Kiko koju, kes kohe hakkas ülesnäitama territoriaalset käitumist. Mul tekkis hirm väikese Pauli osas, kes oli Kikost poole väiksem. Ehitasime emaga väikese vaheseina(puuhalgudest). Kiko ei oleks sealt üle saanud, kuid siis tekkisd Paulil "isasevajadused" ning ronis ise üle halgude. Lõpuks tuli koju isa, kes tegi kiirelt valmis vineerist vaheseina. Seina sisse tegi ka erisuurusega augud, et nad ikka üksteist näeksid. Suvel ehitas isa neile suure väliaediku, mis oli ka vaheseinaga pooleks jagatud. Kõik laabus hästi kuniks minu Paulike oma väliaedikust plehku pani. Pauli oli kaevanud tara alt umbes 10 cm augu ja pani minema. Püüdsin teda otsida kuid asjatult. Pauli jäigi kadunuks , loodan siiamaani, et leian ta ülesse, kuigi möödunud talv oli üpris külm Nüüd on mul ainult Kiko, kes elab just nagu kuningakass. Ei kõlba talle see kui ma toidu taldrikule panen, vaid talle peab käest andma. Ja korraliku vanniskäigu juurde kuulub ka hambaharjaga kilbi sügamine, muidu on ta terve vanniskäik rahutu.
Kiko taguots on ka paranenud ainult talveunne teda panna ei tohi, kuna tema kilp on tänu endisele elule deformeerunud. Üldiselt Kikol on kõht täis ja tuju laes Loodan, et ka Paulil ...