www.pisi.ee

Kuidas meil siis läheb? Vahepeal ei läinud üldse hästi. Nimelt oli pisike Bindi haige. 24 veebruari hommikul vaatasime et ta liigub imelikult, ringiratast. Otse ta ei käinud kohe üldse mitte. Võtsime ette tee Tallinna, loomade kiirabise. Seal võttis meid vastu dr Tiina Uus. Alguses arvas ta et tegu põrutusega. Selle ma välistasin, sest nii kõrgelt pole ta küll kukkunud ja kuhugi otsa ta ka jooksnud ei ole. See peab ikka päris tugev hoop olema et tuleks peapõrutud. Tehti talle röntgen, selle lasi teisel korral ilusti ära teha. Ja vereproov samuti, sellega nii ruttu hakkama ei saanud. Nii pilt kui ka vereproov olid korras. Ja lõpuks kui arst kõrvu vaatas, oli selge et kõrvas on põletik ja sellest tingitud ka kõik teised mured. Kokku veetsime kliinikus üle kahe tunni. Saime rohtu ja Bindi paranes ilusti. Alguses paar päeva oli tal raske. Ta käis koguaeg ringiratast. Toas mööda seina äärt käis sirgelt aga kui seisma jäi siis ikka ringitas. Mina olin alguses päris löödud, sest Bindit oli nii kurb vaadata. Aga siis hakkasin teda vaikselt söötma ja jootma nii iga 4tunni tagant, umbes nii ta ärkas. Käisime koos kastis asjal, siis juua ja kui isu oli siis ka süüa. Ja nii ma siis nädala teda põetasin. Äratus oli pandud mul iga 4 tunni järgi, juhuks kui ma ei kuule ta ärkamist. Edison magas ka nädala minu juures voodis. Õnneks oli tööl lühike nädal, kaks päeva. Bindi veetis need kaks päeva puuris. Koju jõudes lasin ta välja, aga hommikul uuesti tagasi. Nii olin vähemalt kindel et ta magamiseks koha leiab. Tänaseks on kõik ok. Esmaspäeval lähme meie Rakvere arsti juurde kontrolli. Rakvere arst andis ka Edisonile igaks juhuks rohtu. Kõrvarohtu peavad nüüd uue nädala alguses veel kindlasti saama. Aga Bindi puhul ei märganud, et ta oleks kõrvu süganud või midagi sellist. Edison sügab ennast koguaeg aga Bindi mitte. Seetõttu ongi imelik kuidas ma seda ei märganud. Kõrvarohtu panin neile mingi kaks kuud tagasi ( xeno 450), siis tundus et Bindi kratsis ennast ka nagu tihemini. Aga peale seda ei märganud ma midagi. Ta oli täitsa tavaline, hüppas ja mängis. Ja järsku selline asi. Aga nohh vähemalt sai korda. Suured tänud muidugi dr Tiinale, kes meiega nii kannatlik oli.

Pesu