Postitatud: 27. oktoober 2011, 13:45
Ferrel möllab prügikorvis
Oitere!
Plikatirts on 6 kuud ja 4 päeva vana
Käisin hommikul tõhkudega jalutamas. Alguses see väga ei edenenud, sest Ferrel ei suutnud otsustada, kuhu ta minna tahab ja no Mia-Susanna keeldus mu põuest lahkumast. Lõpuks võtsin poisi ka kätte ja läksin maja juurest kaugemale, kus oli paar ruutmeetrit rohumaad ja siis veidike võsa ja panin nad sinna. Mia, vaeseke, oli alguses ikka hädas kui ma ta välja tõstsin, aga kui ta sai aru, et ma teda tagasi ei võta, siis hakkas ka tema seda kohta uurima (vahepeal käis küll mul jalus ja üritas sülle ronida). Ferrel oli küll täiesti vaimustunud sellest kohast ja tegi asjalikku uurimistööd. Mia-Susanna katsetas niisama, et kuhu pragudesse ta mahub ja kuhu ei mahu.
Lõpuks hakkasime tagasi minema. Otsustasin, et ei võta neid sülle, et neil tekiks mingi ettekujutus, kuskaugel me kodust olime. Tagasitulek oli päris koomiline, sest ega nad väga paigalt liikuda ei tahtnud. Vahepeal oli nii, et mina seisin käed laiali sirutatud keset teed ja tõhud olid üks ühelpool teine teiselpool teeäärt. Aga meil on alati nii, et kui jõuame naabrite aiani, mis jookseb päris pikalt teega horisontaalnselt, siis seal hakkab Ferrel jooksma ja mis Mia-Susannal muud üle jäi kui talle järele silgata. Tuppa jõudes panin nad kohe puuri tuttu.
3 klõpsakat ka jalutusest:
Oitere!
Plikatirts on 6 kuud ja 4 päeva vana
Käisin hommikul tõhkudega jalutamas. Alguses see väga ei edenenud, sest Ferrel ei suutnud otsustada, kuhu ta minna tahab ja no Mia-Susanna keeldus mu põuest lahkumast. Lõpuks võtsin poisi ka kätte ja läksin maja juurest kaugemale, kus oli paar ruutmeetrit rohumaad ja siis veidike võsa ja panin nad sinna. Mia, vaeseke, oli alguses ikka hädas kui ma ta välja tõstsin, aga kui ta sai aru, et ma teda tagasi ei võta, siis hakkas ka tema seda kohta uurima (vahepeal käis küll mul jalus ja üritas sülle ronida). Ferrel oli küll täiesti vaimustunud sellest kohast ja tegi asjalikku uurimistööd. Mia-Susanna katsetas niisama, et kuhu pragudesse ta mahub ja kuhu ei mahu.
Lõpuks hakkasime tagasi minema. Otsustasin, et ei võta neid sülle, et neil tekiks mingi ettekujutus, kuskaugel me kodust olime. Tagasitulek oli päris koomiline, sest ega nad väga paigalt liikuda ei tahtnud. Vahepeal oli nii, et mina seisin käed laiali sirutatud keset teed ja tõhud olid üks ühelpool teine teiselpool teeäärt. Aga meil on alati nii, et kui jõuame naabrite aiani, mis jookseb päris pikalt teega horisontaalnselt, siis seal hakkab Ferrel jooksma ja mis Mia-Susannal muud üle jäi kui talle järele silgata. Tuppa jõudes panin nad kohe puuri tuttu.
3 klõpsakat ka jalutusest: