Postitatud: 10. august 2011, 22:52
Täna sain siis ametlikult elu suurima tuhkrurabanduse... 
Nimelt, palavate ilmadega on mul korteris ekstrapalav, ja nii ma hoian aknaid lahti. Suures toas on üks ja magamistoas üks aken võrgustatud, et saaksid lahti olla ilma et tuhkrud välja saaks ronida. Teine suure toa aken ja köögi aken on võrgustamata. Tavaliselt kui pätid välja lasen, panen köögiukse kinni ja suure toa akna kinni, et viislitel ei oleks võimalik etendada osa põgene vaba laps. Aga..., ja ilmselt kõik teavad nüüd kuhupoole asi suundub....
Mingi hetk avastasin et toas on vaikseks jäänud. Aga selles pole midagi imelikku, kui pätid ära väsivad, kobivad diivani sisse magama. Asjatasin edasi, kui üks hetk kuulen kraapsimist. Alguses mõtlesin, et tuleb teise diivani seest millel hetkel istumisplaat lahti on ja nad kipuvad sinna sisse ronima. Aga ei olnud seal kedagi... Nõutult läksin siis tagasi msni lobisema kui kuulen uuesti kraapimist. Käin siis korteri peal ringi, kontrollin vannitoa üle, ja siis kuulen uuesti kraapimist, mille tuvastasin köögi ukse tagant tulevana. Ukse avades leian sealt üliõnneliku Sylvesteri kes vist arvas et me mängisime peitust. Mul käis korra peast läbi mõte et kuidas ta küll sinna sai, ja siis loomulikult plahvatas. Va šuurik ronis suure toa aknast välja paterdas katuse peal ringi ja siis ronis rõõmsalt kööki. Nüüd aga tekkis veel suurem probleem, Arnoldit ei olnud köögis
Käisin mööda korterit teda kutsumas, ja kui oli selge et seal teda ei olnud, ronisin katusele. Alguses katusel jalutades ei näinud teda, ja mõtlesin korra veel tuppa minna uurima. Siis tuli mulle meelde kuidas 2 aastat tagasi olid nad sama tembu korraldanud ja Arnoldi sain kätte ääre pealt kõõlumas. Nii viskasingi pilgu üle katuseääre valmistudes halvimaks, ja avastasingi oma pätaka poolkatuselt ringi luusimas. Nüüd oli muidugi uus probleem, kuidas kurat ma ta sealt kätte saan, kuna poolkatus ikka hea 2 meetrit allpool. Paanikas läksin tuppa sõbrale kaebama, kes soovitas sinna alla mingi korvi saata maiusega et ta sinna sisse roniks ja üles saaks vinnata. Ma muidugi ise kahtlesin sügavalt, et Arnold oma avastamisrõõmus oleks nõus kuhugi ronima. Aga võtsin oma suure prügikorvi, sidusin punase lindi külge (mul oli ainult seda kodus), ja läksin tuhkrut püüdma. Minu õnneks oli Arnold kukkumisest piisavalt šokis et kohe korvi alla jõudmise peale oli ta supsti seal sees. Nüüd jäi üle ainult pätt korviga üles tõmmata ja teda kombates tuppa vedada. Tegelasel oli terve aja saba puhvis, eks ta oli ise ikka ka kõvasti ehmatanud, aga õnneks mingit vigastust näha ei olnud.
Pistsin mõlemale üleelamiste eest mõned vutimunad nosu ette ja lugesin katsumuse lõppenuks. Järgmised 2 aastat olen jälle valvsam
Nimelt, palavate ilmadega on mul korteris ekstrapalav, ja nii ma hoian aknaid lahti. Suures toas on üks ja magamistoas üks aken võrgustatud, et saaksid lahti olla ilma et tuhkrud välja saaks ronida. Teine suure toa aken ja köögi aken on võrgustamata. Tavaliselt kui pätid välja lasen, panen köögiukse kinni ja suure toa akna kinni, et viislitel ei oleks võimalik etendada osa põgene vaba laps. Aga..., ja ilmselt kõik teavad nüüd kuhupoole asi suundub....
Mingi hetk avastasin et toas on vaikseks jäänud. Aga selles pole midagi imelikku, kui pätid ära väsivad, kobivad diivani sisse magama. Asjatasin edasi, kui üks hetk kuulen kraapsimist. Alguses mõtlesin, et tuleb teise diivani seest millel hetkel istumisplaat lahti on ja nad kipuvad sinna sisse ronima. Aga ei olnud seal kedagi... Nõutult läksin siis tagasi msni lobisema kui kuulen uuesti kraapimist. Käin siis korteri peal ringi, kontrollin vannitoa üle, ja siis kuulen uuesti kraapimist, mille tuvastasin köögi ukse tagant tulevana. Ukse avades leian sealt üliõnneliku Sylvesteri kes vist arvas et me mängisime peitust. Mul käis korra peast läbi mõte et kuidas ta küll sinna sai, ja siis loomulikult plahvatas. Va šuurik ronis suure toa aknast välja paterdas katuse peal ringi ja siis ronis rõõmsalt kööki. Nüüd aga tekkis veel suurem probleem, Arnoldit ei olnud köögis
Käisin mööda korterit teda kutsumas, ja kui oli selge et seal teda ei olnud, ronisin katusele. Alguses katusel jalutades ei näinud teda, ja mõtlesin korra veel tuppa minna uurima. Siis tuli mulle meelde kuidas 2 aastat tagasi olid nad sama tembu korraldanud ja Arnoldi sain kätte ääre pealt kõõlumas. Nii viskasingi pilgu üle katuseääre valmistudes halvimaks, ja avastasingi oma pätaka poolkatuselt ringi luusimas. Nüüd oli muidugi uus probleem, kuidas kurat ma ta sealt kätte saan, kuna poolkatus ikka hea 2 meetrit allpool. Paanikas läksin tuppa sõbrale kaebama, kes soovitas sinna alla mingi korvi saata maiusega et ta sinna sisse roniks ja üles saaks vinnata. Ma muidugi ise kahtlesin sügavalt, et Arnold oma avastamisrõõmus oleks nõus kuhugi ronima. Aga võtsin oma suure prügikorvi, sidusin punase lindi külge (mul oli ainult seda kodus), ja läksin tuhkrut püüdma. Minu õnneks oli Arnold kukkumisest piisavalt šokis et kohe korvi alla jõudmise peale oli ta supsti seal sees. Nüüd jäi üle ainult pätt korviga üles tõmmata ja teda kombates tuppa vedada. Tegelasel oli terve aja saba puhvis, eks ta oli ise ikka ka kõvasti ehmatanud, aga õnneks mingit vigastust näha ei olnud.Pistsin mõlemale üleelamiste eest mõned vutimunad nosu ette ja lugesin katsumuse lõppenuks. Järgmised 2 aastat olen jälle valvsam