Postitatud: 07. juuni 2011, 23:41
Täna oli siis šokipäev, kui ma avastasin vikerkaaresilla teemast kaks tuttavat nime. Pool tundi löristamist hiljem, sest lisaks tuttavatele nimedele tuli mulle jälle Mõmmi meelde, otsustasin siia ka paar sõna kirja panna, sest pole ju tükk aega pisisse sattunud.
Meie elu on täiesti tavalises tuhkrurütmis. Magame, sööme ja mängime. Vahepeal kiusame mind kah. Enne kui vanaema maale pagendusse kolis - ma olen suht kindel, et Arnoldil oli ka siinkohal oma roll - jõudis Arnold tema peal tõsist jõudu kehtestada. Vanaema on nimelt see tegelane kes neile alati külakostiks liha toob. Ja kui kohe välisuksest sisse tulles pättidele liha ei pisteta nina alla, siis läheb Arnold vihaseks ja kukub vanaema kannast hammustama. Mida rohkem ta ära väsib, seda rohkem naksab, nagu väike jonniv laps
Vanaema selles muidugi ise süüdi, sest ma olen surmkindel, et kui mind kodus ei ole, saavad pätid kohe oma liha kätte. Ehk siis, nad on ära hellitatud
Sarnast asja üritab Arnold ka minuga teha, aga enamasti saan sellest ikka jagu. Enamasti tuleb jonn peale siis, kui päev läbi pole mu toast välja saanud, ja ma siis suvatsen sinna lõpuks magama minna. Oi seda põrgut, mis siis lahti läheb. Arnold käib ja üritab igast võimalikust avausest mulle teki alla pääseda, kukub seal jalga kraapima ja hammustama. Konkreetselt hammustama. Eks ma enamasti üritan ära kannatada, sest minu süü ju et nad jooksma ei saanud.
Suvi on neil igatahes täielikult kätte jõudnud. Sest üleval ollakse kauem ning mäng on ikka kõvasti lõbusam kui talvel. Ma kartsin juba, et äkki hakkavad vanaks jääma, aga ei, möllatakse nagu kutsikaeaski. Mitte küll nii pikalt, aga mingi tunnikese peavad ikka vastu, ja siis hakatakse jonnist pahandusi tegema, siis on õige aeg magama minna.
Igatahes, nüüd on mul järgmisel nädalal puhkusele minek. Ja kuna vanaema ka kaasa tuleb, siis palusin sõbrannat et ta korra päevas minu juurest läbi käib. Eks näis, kuidas tema vastu võetakse, sest mis puutub võõrastesse inimestesse mu kodus, siis saavad tuhkrutest dobermanid. Väga väikest kasvu dobermanid
Meie elu on täiesti tavalises tuhkrurütmis. Magame, sööme ja mängime. Vahepeal kiusame mind kah. Enne kui vanaema maale pagendusse kolis - ma olen suht kindel, et Arnoldil oli ka siinkohal oma roll - jõudis Arnold tema peal tõsist jõudu kehtestada. Vanaema on nimelt see tegelane kes neile alati külakostiks liha toob. Ja kui kohe välisuksest sisse tulles pättidele liha ei pisteta nina alla, siis läheb Arnold vihaseks ja kukub vanaema kannast hammustama. Mida rohkem ta ära väsib, seda rohkem naksab, nagu väike jonniv laps
Vanaema selles muidugi ise süüdi, sest ma olen surmkindel, et kui mind kodus ei ole, saavad pätid kohe oma liha kätte. Ehk siis, nad on ära hellitatud Sarnast asja üritab Arnold ka minuga teha, aga enamasti saan sellest ikka jagu. Enamasti tuleb jonn peale siis, kui päev läbi pole mu toast välja saanud, ja ma siis suvatsen sinna lõpuks magama minna. Oi seda põrgut, mis siis lahti läheb. Arnold käib ja üritab igast võimalikust avausest mulle teki alla pääseda, kukub seal jalga kraapima ja hammustama. Konkreetselt hammustama. Eks ma enamasti üritan ära kannatada, sest minu süü ju et nad jooksma ei saanud.
Suvi on neil igatahes täielikult kätte jõudnud. Sest üleval ollakse kauem ning mäng on ikka kõvasti lõbusam kui talvel. Ma kartsin juba, et äkki hakkavad vanaks jääma, aga ei, möllatakse nagu kutsikaeaski. Mitte küll nii pikalt, aga mingi tunnikese peavad ikka vastu, ja siis hakatakse jonnist pahandusi tegema, siis on õige aeg magama minna.
Igatahes, nüüd on mul järgmisel nädalal puhkusele minek. Ja kuna vanaema ka kaasa tuleb, siis palusin sõbrannat et ta korra päevas minu juurest läbi käib. Eks näis, kuidas tema vastu võetakse, sest mis puutub võõrastesse inimestesse mu kodus, siis saavad tuhkrutest dobermanid. Väga väikest kasvu dobermanid