Postitatud: 23. märts 2011, 21:44
Natukene nukker kolmapäev
Tervitus kõikidele, kes meie tegemistel siin silma peal hoiavad!
Täna ma siis üritasin teda käes hoida, see lõppes muidugi sellega, et mul käed mitmest kohast verised.
Kui meil päevane ringi jooksmine oli, siis oli kõik suurepärane. Ta käis ise vahepeal oma wc's häda tegemas, mängimisime mänguasjadega. Hammustamisest ja pahast tujust polnud märkigi. Kui ta ära väsis läks ise oma puuri ja jäi magama.
Õhtul kui uuesti koju tulin otsustasin siis algust teha katsetusi tema süles hoidmisega. Kõigepealt tegin puuri ukse lahti, hoidsin oma kätt puuri ukse juures- lasin tal seda nuusutada ja vajadusel olek ta saanud mulle ise käe peale astuda. Näksas korra niisama, ütlesin kohe kõvasti EI, mille peale ta natuke kohkus ja läks puuri tagasi. Kuna ta on supper uudishimulik, siis tuli muidugi hetke pärast uuele katsele, jälle väike amps, mis ei olnud valus. Siis katsetas ta minu kätt endale puuri ''tirida'' võttis hammastega kinni ja nagu sikutas puuri poole. Hoidis hammastega juba kõvemini kunni kui esimesed korrad. Niimoodi mõned korrad. Ja siis hakkas puurist välja tulema, võtsin ta siis endale kätte. Ja OI kui vihaseks ta minu peale siis sai! Saba läks turri, hakkas rapsima ja rabelema. Üritasin temaga siis rahulikult rääkida, kuid tema oli ikka üliärritunud selle peale. Ja sain siis esimesed verised hammustused oma kätele. Päris valusalt hammustas. Ja tegi ka sellist kõrgemat häält- ilmselt suurest ehmatusest või vihast.
Lasin ta siis maha ja hakkas jooksmine ja mängimine jällegi. Sidusin ühe vana nõmeda erkroosa pehme jänese mänguasja nööri külge ja vedasin seda mööda oma põrandat. See talle väga meeldis. Lisaks lohistab ta endiselt spetsiaalselt talle ostetud väikest kummist hiirt. (Lisasin ka pildi hiirega oma siinsesse albumisse)
Jooksis siis mööda korterit ringi ja mingi aeg hakkas ta minu juurde tulema (istusin diivani peal) ja mind jalast näksama. Mitte kõvasti, aga ikkagi ütlesin talle mitmeid kordi EI. Kui temaga siis mängima hakkasin, siis ta muidugi jättis järgi. Sellise näksaise tõlgendaksin ma pigem selle alla, et ta tahab mängida, kuidi siiski suhteliselt ebameeldiv.
Asjale pani siis punkti see, kui ta ronis diivani peale, tuli minu juurde, nuuskis ringi ronis sülle. Niimoodi mõned korrad ja siis lihtsalt tuli ja hammustas mind näpust. Miks küll? Ma ju ometigi ei teinud talle mitte midagi?!
Selle peale tegin ma siis katsetuse teda käes hoida ja tõstsin ta puuri- mitte karistuseks vaid lihtsalt lasen tal seal nüüd asjde üle järele mõelda. Nüüd ta muidugi magab mõnusasti oma puuris.
Ja minul on suht kurb tuju. Miks ta teeb niimoodi mulle? Ta on ju ometigi nii armas ja nende paari päevaga mulle juba nii kalliks saanud
Loodan, et see oli kõigest ''Vale jalaga puurist välja astumine'' Sest nii pole ta küll enne käitunud.
Muidugi üritan ma olla väga järjekindel ja iga hammustuse peale ütlen EI, mille peale ta ehmatab ja laseb lahti, tavaliselt ka jookseb kohe eemale. Ja ma saan aru, et ta on väike alles... kuid kurvaks teeb pratamatult.
Tervitus kõikidele, kes meie tegemistel siin silma peal hoiavad!
Täna ma siis üritasin teda käes hoida, see lõppes muidugi sellega, et mul käed mitmest kohast verised.
Kui meil päevane ringi jooksmine oli, siis oli kõik suurepärane. Ta käis ise vahepeal oma wc's häda tegemas, mängimisime mänguasjadega. Hammustamisest ja pahast tujust polnud märkigi. Kui ta ära väsis läks ise oma puuri ja jäi magama.
Õhtul kui uuesti koju tulin otsustasin siis algust teha katsetusi tema süles hoidmisega. Kõigepealt tegin puuri ukse lahti, hoidsin oma kätt puuri ukse juures- lasin tal seda nuusutada ja vajadusel olek ta saanud mulle ise käe peale astuda. Näksas korra niisama, ütlesin kohe kõvasti EI, mille peale ta natuke kohkus ja läks puuri tagasi. Kuna ta on supper uudishimulik, siis tuli muidugi hetke pärast uuele katsele, jälle väike amps, mis ei olnud valus. Siis katsetas ta minu kätt endale puuri ''tirida'' võttis hammastega kinni ja nagu sikutas puuri poole. Hoidis hammastega juba kõvemini kunni kui esimesed korrad. Niimoodi mõned korrad. Ja siis hakkas puurist välja tulema, võtsin ta siis endale kätte. Ja OI kui vihaseks ta minu peale siis sai! Saba läks turri, hakkas rapsima ja rabelema. Üritasin temaga siis rahulikult rääkida, kuid tema oli ikka üliärritunud selle peale. Ja sain siis esimesed verised hammustused oma kätele. Päris valusalt hammustas. Ja tegi ka sellist kõrgemat häält- ilmselt suurest ehmatusest või vihast.
Lasin ta siis maha ja hakkas jooksmine ja mängimine jällegi. Sidusin ühe vana nõmeda erkroosa pehme jänese mänguasja nööri külge ja vedasin seda mööda oma põrandat. See talle väga meeldis. Lisaks lohistab ta endiselt spetsiaalselt talle ostetud väikest kummist hiirt. (Lisasin ka pildi hiirega oma siinsesse albumisse)
Jooksis siis mööda korterit ringi ja mingi aeg hakkas ta minu juurde tulema (istusin diivani peal) ja mind jalast näksama. Mitte kõvasti, aga ikkagi ütlesin talle mitmeid kordi EI. Kui temaga siis mängima hakkasin, siis ta muidugi jättis järgi. Sellise näksaise tõlgendaksin ma pigem selle alla, et ta tahab mängida, kuidi siiski suhteliselt ebameeldiv.
Asjale pani siis punkti see, kui ta ronis diivani peale, tuli minu juurde, nuuskis ringi ronis sülle. Niimoodi mõned korrad ja siis lihtsalt tuli ja hammustas mind näpust. Miks küll? Ma ju ometigi ei teinud talle mitte midagi?!
Selle peale tegin ma siis katsetuse teda käes hoida ja tõstsin ta puuri- mitte karistuseks vaid lihtsalt lasen tal seal nüüd asjde üle järele mõelda. Nüüd ta muidugi magab mõnusasti oma puuris.
Ja minul on suht kurb tuju. Miks ta teeb niimoodi mulle? Ta on ju ometigi nii armas ja nende paari päevaga mulle juba nii kalliks saanud
Loodan, et see oli kõigest ''Vale jalaga puurist välja astumine'' Sest nii pole ta küll enne käitunud. Muidugi üritan ma olla väga järjekindel ja iga hammustuse peale ütlen EI, mille peale ta ehmatab ja laseb lahti, tavaliselt ka jookseb kohe eemale. Ja ma saan aru, et ta on väike alles... kuid kurvaks teeb pratamatult.