Postitatud: 12. oktoober 2010, 14:50
Olen ka tihti Veerenni piirkonnas jalutamas käinud ja enamasti vastutulijad aeglustavad sammu, aga seisma ei jää. Ükskord pidas auto kinni ja mees autos oli tõsiselt huvitatud sellest, et kus sain; mis ta sööb; kuidas teda peetakse. Ma arvan ta olekski tuhkru endale soetanud kui telefonikõne vahele ei oleks tulnud(kes teab, äkki tegelebki praegu tuhkruostuga 
)
Mina olen saanud ainult positiivset vastukaja-lapsevanematelt ja vanematelt inimestelt. Kõige lihtsam ongi lapsevanematega rääkida, sest nad teavad, et ega ma väga pikalt rääkida ei viitsi ja küsivad oma põhiküsimused (kust said? mida ta sööb? poiss või tüdruk? kui vana ta on? kus ta toas elab? kas ta hammustab) ära ning liiguvad edasi. Vahel küll mõtlen, et oleks pidanud jalutuskäigu ära jätma (eriti hetkedel mil 9 pealine lastekari juurde jookseb), aga eks ma ise oleks sama elevil kui mingi roti/hiire/nirgi taoline loom mööda teed tuleb.
Kõige ebameeldivam kogemus oli, kui mööda teed tuli vastu vanem daam ja kukkus juba 3-e meetri kauguselt nunnutama.
Poole tunni jooksul jõudis ta mulle ära rääkida kogu enda ja oma laste eluloo, enda küttearved, seda mitu tema lennu inimest on ära surnud, jne. Üritasin vist oma 10-e korda teemat ära lõpetada ja mõtlesin mitu korda, kas teeskleks telefonikõne saabumist, et ära saaks minna. Ferrel oli ka päris hirmul ja ronis mulle põue-uus nännutamisteema vanaprouale. 
Lõpuks teatasin talle, et mul sugulane varsti ärkab ja ma pean selleks ajaks kodus olema, küsisin ka Ferrelilt "kas hakkame minema" ja hakkasin astuma enne kui tädi veel midagi rääkida saaks. Olin peale seda päris kurja näoga niiet see päev ei küsinud enam keegi, mis loomaga ma käin. 
)Mina olen saanud ainult positiivset vastukaja-lapsevanematelt ja vanematelt inimestelt. Kõige lihtsam ongi lapsevanematega rääkida, sest nad teavad, et ega ma väga pikalt rääkida ei viitsi ja küsivad oma põhiküsimused (kust said? mida ta sööb? poiss või tüdruk? kui vana ta on? kus ta toas elab? kas ta hammustab) ära ning liiguvad edasi. Vahel küll mõtlen, et oleks pidanud jalutuskäigu ära jätma (eriti hetkedel mil 9 pealine lastekari juurde jookseb), aga eks ma ise oleks sama elevil kui mingi roti/hiire/nirgi taoline loom mööda teed tuleb.
Kõige ebameeldivam kogemus oli, kui mööda teed tuli vastu vanem daam ja kukkus juba 3-e meetri kauguselt nunnutama.
Poole tunni jooksul jõudis ta mulle ära rääkida kogu enda ja oma laste eluloo, enda küttearved, seda mitu tema lennu inimest on ära surnud, jne. Üritasin vist oma 10-e korda teemat ära lõpetada ja mõtlesin mitu korda, kas teeskleks telefonikõne saabumist, et ära saaks minna. Ferrel oli ka päris hirmul ja ronis mulle põue-uus nännutamisteema vanaprouale. Lõpuks teatasin talle, et mul sugulane varsti ärkab ja ma pean selleks ajaks kodus olema, küsisin ka Ferrelilt "kas hakkame minema" ja hakkasin astuma enne kui tädi veel midagi rääkida saaks. Olin peale seda päris kurja näoga niiet see päev ei küsinud enam keegi, mis loomaga ma käin.