Postitatud: 18. mai 2013, 20:05
Siin foorumis on nii vaikne viimasel ajal. Kirjuta nagu iseendale.
Aga vahel võib ju ka.
Igatahes vöötoravapojad on juba täiesti aktiivsed. Emaoravast, kellega nad koos on, on hulga väiksemad. Aga ronivad juba peenikeste pulkade peal hea tasakaaluga. Ja hambad käivad nii puuritraatide, närimiskivi, kui pesakasti kallal.
Praeguse seisuga olen leidnud kõigile oravatele uued kodud. Ainult hoian neid veel enda juures natuke aega veel.
Huvitav, et siit pisi.ee kaudu ei leidnud ühtegi huvilist. Kuid kuldse börsi kaudu ikka helistati.
Üks vöötorav soovitakse isegi Soome viia. Eks paistab, kuidas õnnestub.
Täna oli ka huvitav vahejuhtum. Soovisin neid suurde puuri panna. Aga seal olid puuritraatide vahed 1,5cm. Ja üks pisike pressis end sealt vahelt välja. Igatahes vaatas mind süütu näoga puuri nö katuselt. Õnneks sain ta kohe kinni haaratud ja tagasi ema juurde saadetud.
Üks vöötorav oli ka peost välja saanud paar nädalat tagasi. Seda otsisin toast igalt poolt. Lõpuks leidsin ta vaguralt ukse juures ootamas. Ei tea, kas oli äkki sama oravapoeg. Seiklushimuline selline!
Muidu oravad mind eriti ei karda ja ei näksa ka veel. Üks on ainult natuke kartlik ja peidab end vahel ära. Kuid eks kõik ei saagi üht moodi kartmatud olla.
Aga vahel võib ju ka.
Igatahes vöötoravapojad on juba täiesti aktiivsed. Emaoravast, kellega nad koos on, on hulga väiksemad. Aga ronivad juba peenikeste pulkade peal hea tasakaaluga. Ja hambad käivad nii puuritraatide, närimiskivi, kui pesakasti kallal.
Praeguse seisuga olen leidnud kõigile oravatele uued kodud. Ainult hoian neid veel enda juures natuke aega veel.
Huvitav, et siit pisi.ee kaudu ei leidnud ühtegi huvilist. Kuid kuldse börsi kaudu ikka helistati.
Üks vöötorav soovitakse isegi Soome viia. Eks paistab, kuidas õnnestub.
Täna oli ka huvitav vahejuhtum. Soovisin neid suurde puuri panna. Aga seal olid puuritraatide vahed 1,5cm. Ja üks pisike pressis end sealt vahelt välja. Igatahes vaatas mind süütu näoga puuri nö katuselt. Õnneks sain ta kohe kinni haaratud ja tagasi ema juurde saadetud.
Üks vöötorav oli ka peost välja saanud paar nädalat tagasi. Seda otsisin toast igalt poolt. Lõpuks leidsin ta vaguralt ukse juures ootamas. Ei tea, kas oli äkki sama oravapoeg. Seiklushimuline selline!
Muidu oravad mind eriti ei karda ja ei näksa ka veel. Üks on ainult natuke kartlik ja peidab end vahel ära. Kuid eks kõik ei saagi üht moodi kartmatud olla.