Postitatud: 29. juuli 2011, 13:06
nuff kirjutas:Kui pilte vaatasin, siis käis peast läbi mõte, kas tal äkki liiga palav ole, või haige, et paistab nii loid.
Need päikesevõtu pildid on tehtud siis, kui me Pisikese saime ja varahommikul. Alates kell 10.00 enam sinna tuppa, kus vöödikud on, päike ei paista. Ja tol ajal ta loid ei olnud.
Kui hakkasime ajas tagasi mõtlema, siis haigks jäi ta ilmselt umbes nädal-poolteist tagasi. Aga kuna ta sõi-jõi ja tegi muid toiminguid ikka edasi, siis algul ei osanud midagi kahtlustada. Ainukesed tähelepanekud mis mulle silma jäid olid see, et ta hakkas kuidagi kiiremini hingama, päeval magas palju, ei lasnud enam ennast puudutada ning iga krõpsu peale ehmatas. Mõtlesime, et hakkab sellest titeeast välja saama, sest ka karv hakkas vahetuma ja et seetõttu ei trallita niipalju mööda puuri ringi ka.
Asi muutus kahtlaseks siis, kui ta nina läks märjaks (tatiseks). Kuna see oli tema jaoks ebameeldiv, siis hakkas ta nina vastu aluseid hõõruma nii, et hõõrus vasakult poolt lausa karvad maha ja nina otsa katki. Kõik see juhtus kiiresti - 2 tunni jooksu. Helistasin kohe loomaarstile ja saime ka kohe aja vastuvõtule. Kui hakkasime teda puuris kinni püüdma, siis läks Pisike pesakasti kõige tagumisse nurka, pani silmad kinni ning teeskles surnut. Nagu oleks aimanud, mis teda ees ootab...
Läbivaatusel avastas arst ta kurgust mulli, mis süsti tegemise ajal läks katki ning vedelik voolas nina kaudu välja ja mis edasi juhtus ei taha meenutada... Kunagi hiljem!
Diagnoosiks oli infektsioon (kopsupõletik ilmselt), kuid surma tegelikuks põhjuseks oli mitmete asjade kokkulangevus. Kõige suuremaks põhjuseks oli ilmselt puuris püüdmine ja hiljem arsti juures peos hoidmine. Tal oli jubedam hirm ning arvata võib, et süda ütles selle peale üles. Arsti arvates oli infektsioon ilmselt juba emalt kaasa saadud, aga välja lõi alles mitu-mitu kuud hiljem.
Kuna Pisike oli kogu aeg ninapidi Triibuga koos, siis uurisime, et kas peab ka Triibule rohtu andma. Mingit vaktsiini ei ole ja lihtsalt niisama orav kinni püüda ja süst teha ei olevat mõtet. Peame Triibut ainult jälgima. Ka vöödikutel pidi olema erinev immuunsus ja loodame, et Triibul on see tugev.
Oleme tänaseni šokis. Eriti veel mu 16-aastane poeg, kelle omad vöödikud tegelikult on. Kolme kuu jooksul kaks lemmiklooma matta on ikka hirmus küll ja veel see, et viimane neist sureb su enda käes.
Kuid nagu nuff kirjutas: "Peale kurbust on alati rõõmu oodata..."
Elu läheb edasi!