Postitatud: 23. veebruar 2010, 19:49
Kuna lubasin veel pilte lisada, siis sorteerisin vanu fotosid. Kahjuks midagi erilist ei leidnud, sest minu vöödikud puurist vabadusse ei pääse ja mingeid krutstükke korda ei saada. Põhjuseks miks ma neid tuppa lahti ei lase on see, et sügisel otsustas Ruudu puurist (sel ajal kui ema süüa pani) plehku pista. Ega asi olnukski nii halb, aga kuna ta on jube arg, siis otsustas kaheks päevaks kamina alla elama minna. Mitte mingi meelitamisega välja ei tulnud. Väljas käis ainult siis, kui toas vaikus oli ja öösel. Panime talle pesakasti välja, et äkki läheb sisse, kuid sealt vedas öösel ainult pähklid kamina alla. Kuna mul on puur elutoas ning elutoa ja esiku vahel ust ei ole, siis kartsime, et ta peidab ennast kuskile ära ja lipsab üldse majast välja. Või läheb mööda treppi teisele korrusele ja siis oleks olnud alles tõeline jama käes. Õnneks oli ema järgmisel päeval kodus ja istus vaikselt elutoas ning jälgis orava tegevust. Küll ta püüdis teda meelitada arbuusiga, seemnetega, viskas talle riide peale, kuid lootusetu. Lõpuks kavaldas ema ta siiski üle. Nimelt võttis ema hästi suure lillevaasi, pani lillevaasi põhja süüa, siis käterätiku otsapidi sisse ja jäi ootama. Mõne aja pärast tuli Ruudu kamina alt välja ja läks uudistama. Ronis käterätikut pidi üles ja potsatas lillevaasi. Siis tegime puuri ukse lahti, panime lillevaasi ukse juurde ning Ruudu oligi õnnelikult kodus. Esimese hooga põrutas pesakasti ja ei tulnud sealt mitu tundi välja. Ju puhkas rännuväsimust välja 
Peale seda ei julgenud isegi puuri puhastada. Alati ootasin õiget momenti, et mõlemad oleksid pesakastis ja siis panin pesakastile käe ette ning ema puhastas puuri kiiresti ära.
Kahjuks kätte võtta ei luba end ka Triibu. Kuigi nad on olnud mul juba pool aastat ja ma olen kogu aeg nendega tegelenud, ei taha nad mind eriti usaldada. Nüüd kui Ruudu talveunes, olen püüdnud Triibuga tihedamini sõprussuhteid luua. Olen mõned korrad teda transpordikastiga välja võtnud ning esialgu vannituppa (hästi suur) lahti lasknud ja siis teineteisega tutvust sobitanud. Aga raskelt läheb…
Ruudu jooksus
Lillevaasis lõksus
Triibuga sõprust tegemas
Peale seda ei julgenud isegi puuri puhastada. Alati ootasin õiget momenti, et mõlemad oleksid pesakastis ja siis panin pesakastile käe ette ning ema puhastas puuri kiiresti ära.
Kahjuks kätte võtta ei luba end ka Triibu. Kuigi nad on olnud mul juba pool aastat ja ma olen kogu aeg nendega tegelenud, ei taha nad mind eriti usaldada. Nüüd kui Ruudu talveunes, olen püüdnud Triibuga tihedamini sõprussuhteid luua. Olen mõned korrad teda transpordikastiga välja võtnud ning esialgu vannituppa (hästi suur) lahti lasknud ja siis teineteisega tutvust sobitanud. Aga raskelt läheb…
Ruudu jooksus
Lillevaasis lõksus
Triibuga sõprust tegemas